Nullkaheksale roolilukk peale ja äsja oma esimese raadiojaama välja skaneerinud raadio turvaliselt kõrvalistuja istme alla peitu. Kanname kohvrid tuppa. Korteriks sattus meile Matsiga ühetoaline stuudiokorter (nagu kuulduste järgi ka teistele ekipaažidele). Asus vist viiendal või kuuendal korrusel. Selline väärikas vanem maja. Korter ise oli igati normaalselt sisustatud ja varustatud eluks vajalike abivahenditega (pesukone, pressraud, taevakanalid, traadiga net, pesupulber, peldikuhari jm). Majas oli ka lift, millega igakord üles / alla jõudes tekkis tunne nagu oleks loto peavõidu saanud. Linna keskväljakule oli umbes 248 sammu (neljakäpakil patrullist tagasi tulles tuleb see arv siis vist kahe või kolmega korrutada?)
Järgnes väike puhkus diivanil, mis pidi järgmisel kahel ööl minu vintsutet’ keha võõrustama. Kuna olin Matsi igagusuguse paberitööga igal võimalikul moel ja võimalusel tanki lükanud ning ta oli selles osas ka küllalt eeskujulikke tulemusi näidanud, siis otsustasime, et tema saab abieluvoodil laiutada. Las puhkab, nagunii tuleb pabereid veel ja veel täita. Avansiks või nii : )
Aega enese värskendamsieks jällegi teenimatult palju ei anta. Ajakavast tuleb piinliku täpsusega kinni pidada. Pessu!
Dushi alt tulles vaatas peeglist vastu igavene vuntsistunud jobu. Meenus miskipärast keegi tegelane Simpsonitest, Cletus vist oli ta nimeks ….
Tuli see raske otsus vastu võtta. Oli küll tuline kahju kaks nädalat ja natuke peale kasvatatud "sajandi vuntsi" hüljata, kuid teha ei olnud midagi. Kartuses Kiievi kirevas ja võimalusterohkes ööelus oma vuntsi tõttu hüljatuks jääda või veel hullem põlatuks saada, tuli see asi ära teha. Žilett käis kiirelt nagu murutrimmer läbi kahenädalase hõreda maltsa (loe: vunts), mis räästaall (loe: nina) on omavliliselt võimust võtnud. Kahe nädala pingutus ja tuttavate / sõprade pilked, kadusid sekunditega voolava veega Kiievi kanalisatsiooni lõputusse labürinti. Peeglist vaatas vastu juba … eh ei läinud midagi paremaks. Vahel, tuleb paratamatusega leppida. Mats selle eest ei raatsinud oma tabalukku meenutavat põimikut veel hüljata. Nagu hiljem selgus, siis üldise konkurentsivõime huvides oli vunts läinud ka Tehnikadirektoril, Vendadel ja äkki kellegil veel. Kuid igasse meeskonda jäi ikka keegi, kes vuntsidega järgmisel päeval lisapunktid koju tõi.
Kohtume linna peaväljakul. Nagu ikka, oskasid mõned persoonid etteantud kogunemise kellaajast mitte kinni pidada. VÄNDAGA oli vist mingi jama : ) Õnneks on kõik reisi esimese suuna eduka läbimise järgselt positiivselt meelestatud ja suuremat kriitikat ja sõimu kergele hilinemisele ei järgne. Lähme sööma. Spordibaar. Oli selline tore ja steriilne koht. Televiisoreid oli palju. Asus see väidetavalt ühes kõige prežtiisemas centris Kiievis. Vaadati korvi, joodi õlutit, söödi ja peeti globaalse soojenemisega kaasnevate probleemide üle täpset arvet.
Sealt edasi oli Vend2 programmi lülitanud Buddha baari. Ka see oli vägagi OK koht. Suur, hubaselt punane ja palju ilusaid inimesi. Tõenäoliselt ka valuuta eest müüdavat armastust. Võtsime seal kõik ühed dringid ja tegime aega parajaks, et minna põhiroa juurde : )
SHOOTERS! Kuni 00:00 sissepääs ainult naistele. Natuke veel oodata. Edasise õhtu lööklause - ainurakseteks! :)
Mehed on üsna väsinud nägudega ... Aga baar on äge!
ReplyDelete