Friday 11 November 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 5: Spetsiaaltehnika

Spetsiaaltehnika tutvustamise tarbeks oli välimises tsoonis välja pandud tagasihoidlik ekspositsioon. Väga lähedale minna ei tohtinud, kuna fotodele jäädvustatud seadmed pidavat veel päris korralikult kiirgama. Paljud eksponeeritud masinad tundusid olevat kiiruga välja mõeldud ja veel kiiremini kokku konstrueeritud. Mõne seadme tööpõhimõte ja funktsioon jäi igaljuhul arusaamatuks. Tagantjärele neid fotosid vaadates, tundub nagu oleks tegu Nõukogude Kosmoseagentuuri väljapanekuga. Kuid, kui need mõnegi inimelu või tervise säästsid, kes avarii likvideerimisel osalema oleks pidanud, siis oli nende loomine igati tänuväärt.






Avaldasime  soovi näha ka mõnda kasutatud tehnika surnuaed, kuid see oli paraku keelatud. Samuti, kiirgusoht endiselt piisavalt kõrge.



Väidetavalt olla riik ära ostnud ka tsiviilautod, mis otseselt õnnetuse mõjualas olid. Internetiavarustest leitud ka üks selline foto.


Ise kaldun arvama, et kindlasti on tänagi veel liikvel mõned sõidukid, mille suhtes dosimeeter ei saa külmaks jääda või on mõnel autol näiteks all varuratas või kapotiall karburaator, mis väheke kiirgab.

Thursday 10 November 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 5: Gurmee tuumajaama sööklas

Palju ringi uuristamist ja konsantne ärevus, mis tingitud dosimeetri pidevast raginast, tegi kõhud tühjaks. Selle leevendamiseks oli päevapaketis ettenähtud ka lõuna kohalikus, tuumajaama teenindavas sööklas. Restoraniasjatundjad meie seltskonnast teadsid rääkida (nähtu põhjal), et köök olla igati eeskujuliku ja korraliku profitehnikaga varustatud.
Jällegi … kuidagi imelik tundus see kõik, et kuskil siinsamas ju kõik kiirgab ja samas keedetakse ka veel täna suppi. Ma vist esiti ei oleks julgenud isegi kümnekordse vooliumi sees toodud vorstisaia suhu panna. Kuid, kuid juba kohal olime, siis sööme.

Selleks, et sööklasse sisse saada, pidime kõik läbima mingi küllalt päevinäinud radioatsioonitaseme mõõtmise seadeldise.


Ma ei ole kindel, milline selle täpne tööpõhimõte oli, kuid kõik pidid seal oma käed ja jalad ja pea kuskile vastu toetama ning siis süttis roheline tuluke, mis andis loa minna. Kõik läks ladusalt. Ainult Koljule jäi agrekaat vähe kitsaks. Õnneks pääses siiski ka tema supilauda:


Mats supipääset lunastamas:


Valdis pühendunult asjakallal:


Vend 1:


Menüüs oli salat, supp, küüslauguga saiakesed ja mingi kana moodi asi. Midagi erilist ei olnud, kuid hamba all ka ei karjunud. Kuid kolmekäiguline lõuna kulus ära. Ahjaa ... valikus oli ka kahte erinevat sorti morssi per kärss.


Ekipaaži nr1 liige Tom ja ekipaaži nr3 liige Valdis eelrooga hööveldamas... Mmmaiazmokad sellised. Igas mõttes : )




Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 4: Lihtsalt fotomaterjali tuumajaamast ja selle ümbrusest

Ilma kommentaarideta. Fotomaterjal küllalt ühe nurga alt, kuna paljudes kohtades oli pildistamine keelatud. Loodetavasti mingi aimdus tekib, milline see jaama ja selle ümbrus hetkel välja näeb.












Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 3: Väljasõit Tšernobõli

Sissejuhatus

Üritan nüüd sekka kirjutada ka mõne asjalikuma ja tõsisema postituse. Kätte on jõudnud päev, mil meil planeeritud retk Tšernobõli kinnisesse ja tundub, et küllalt rangelt kontrollitud  tsooni. Vend2 oli organiseerinud selleks vajalikud inimesed ja transpordi. Plaan on külastada tuumajaama vahetult ümbritsevat territooriumi ja käia ära Pripjati linnas. 
Igaks juhuks olgu ära veel  mainitud, et oma allkirjutatuga ei pretendeeri ma absoluutselt mingile teaduslikule tõele ja kõik kirjutatu ei tugine 100% kontrollitud faktidel. Räägin edasi seda, mida omal käel olen võtnud vaevaks internitiavarustest taustaks lugeda, mida kohapeal giidiks olnud inimene teadis rääkida ja esitan selle viisil, kuidas sellest kõigest mina aru olen saanud. Paljudel on lähikonnas kindlasti ka olemas inimesed, kellel selle katastroofiga on reaalseid dramaatilisi kokkupuuteid olnud. Ma ei märganud meie reisiseltskonnas ei siis, ega ka tagantjärele täna, et kellegi olekus või sõnades  oleks olnud mentaliteeti “oleme kõvad mehed ja käisime seal ära”. Kindlasti mitte! Meie jaoks oli see lihtsalt üks päev paikades, kus kogu see jama juhtus või mida mõjutas. Mis tegelikult kriitilis-dramaatilistel hetkedel seal kõige elavaga toimus, seda kaine mõistus ei suuda nii ehk naa ette kujutada.
Fotomaterjali kogunes päris palju, nii et Tšernobõli peatükk tuleb pikk ja samuti mitmes osas. Rohkem fotosid ja vähem möla.

Kartus

Julgen ausalt tunnistada, et minul oli kartus sees. Oli ju see katastroof üks N-Liidu ja vaata, et kogu maailmas, üks kõige tõsisemaid omataolistest. Räägiti kunagi õnnetusjärgselt  iga külapoe taga lugusid, kuidas seal nüüd nelja jalaga ja jannalinnu suurused hiigelkanad ringi jooksevad ning metsas rebaseid taga ajavad. Ja minna otse selle ajaloolise prohmaka epitsentrisse.
Radioatsioonil ei ole teadupärast ei värvi ega lõhna. Ainuke, mis tema kohaolekust reaalajas meile märku annab, on kollane dosimeeter, mis vahetpidamata talle omast raginat teeb. Kord suurem näit, siis jälle väiksem.


Miks õnnetus juhtus?

Õnnetu sündmus leidis aset 26.04.1986. Tuumajaamas oli töös neli 1000 MWe elektrilise võimsusega Nõukogude Liidus väljatöötatud ja ajavahemikul 1977-83 käivitatud RBMK tüüpi tuumareaktorit. RBMK on akronüüm venekeelsest nimest „reaktor bol’šoi moštšosti kanal’nõi“ – suure võimsusega kanalreaktor. Avarii ise juhtus 4. reaktori plaanilise seiskamisega ühitatud ohutuse suurendamise eesmärgil kavandatud eksperimendi käigus. Reaktori konstruktsioonivead, operaatorite puudulik väljaõpe ja juhtimisvead, võimendatuna RBMK-reaktoritele omaste iseärasustega väikestel võimsustel, viisid reaktorisüdamiku kontrolli alt välja ning võimsus kasvas 100-kordseni nimivõimsusest. Tulemuseks oli nn kriitilisuse avarii südamiku osalise sulamise ning auruplahvatustega, mis paiskasid minema massiivse reaktorikatte, avasid reaktorisüdamiku ja purustasid kütuseelemendid. Kuuma reaktori sisemusse tunginud õhus süttis aeglustigrafiit. Tulemuseks oli kõigi radioaktiivsete väärisgaaside, poole ioodi ja tseesiumi ning umbes 5 % muu väga radioaktiivse töötanud tuumkütuse vallandumine õhku ja nende kauglevi. Väidetavalt ületas plahvatuse tagajärjel keskkonda paisatud radioatsioon 100 kordselt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommidega kaasnenud radioatsioonitaset.


Jaam täna ise enam energiat ei tooda. Viimane reaktor suleti aastal 2000. Mida nad seal täna kõik veel täpselt teevad, seda ma ei teagi. Täna pilt seal selline (mingite suundade pealt meil jaama pildistada ei lubatud):






Ekspertide hinnangul olid salastatusest, inimeste puudulikust teavitamisest ja korraldamatusest tingitud psühho-sotsiaalsed tagajärjed väga suured. Ülisuured olid ka majanduskahjud, sest alade puhastamise, avariiohjamisega ja tervishoiuga seotud suurtele kulutustele lisandusid kahjud, mille tekitas suhteliselt uue reaktori kasutuskõlbmatuks muutumine ja konserveerimine - katmine raudbetoonvarjega. Kahjustatud reaktori ümber loodi suletud tsoon, kust evakueeriti ja asustati ümber üle 336000 inimese. Paljud pidid jätma oma kodud kõige sinna juurde kuuluvaga.

Täna hakkab plahvatanud reaktori peale ehitatu sarkofaag väsimuse tundemärke ilmutama. Millalgi on vaja kindlasti uute lahenduste peale mõelda.

Siin on mälestusmärk, mis püsitati esimesele tuletõrjebrigaadile, kes sündmuskohale välja kihutas. Nende meeste käsi olla ikka väga halvasti käinud, sest doosile, mis nad sealt said, ei peaks vist ükski eluvorm (peale prussakate) vastu. Nende eluküünal kustus mõni päev peale intsidenti.


Kinnine tsoon täna

Kinnise tsooni moodustab ca 40 km raadiusega turvatud ala. Maantee, mida mööda me koletusse paika (vähemalt sel sõitmise hetkel olin ma sellisel arvamusel) lookles metsade vahel. Puud olid rohelised, ilm oli väga soe ja tuulevaikne. Ka see omakorda tekitas minus isiklikult mingi tunde,  nagu aeg oleks seal seisma jäänud. Kas ka tuul ei taha endiselt ses saastunud paigas väljalt väljale ringi jalutada?
Kinnisesse tsooni viidi meid sisse, kui ajakirjanikke. Koguti meie passid kontrollimiseks kokku ja mõne minutiga saime keelatud alale sisse sõita. Meid võttis vastu meie giid. Tore ja asjalik tegelane tundus olevat. Rääkis meiega täitsa adekvaatses inglise keeles. See ju tema leib.
Algatuseks pidime kuulama käitumisreegleid ja natukene sissejuhatavat informatsiooni. Kirjutasime alla ka paberile, et kui mingi intsident peaks aset leidma, siis kogu meie kaasasolev vara kuulub automaatselt konfiskeerimisele. Õnnetuse või soovimatu sündmuse ilmnemise järgsetl me tsoonist midagi välja ei vii. Olgu need siis fotokad, telefonid, ketsid, abielusõrmused või kuldhambad.
Mina kujutasin kogu seda asja hoopis teisiti ette. Arvasin, et inimesi hoitakse sellest paigast väevõimuga eemale. Tegelikkus - kaitsetsooni välimises osas toimetas igapäevaselt endiselt ca 4500 inimest ning jaama läheduses, sulgemisjärgsete toimingutega, oli rakenduses ligemale 3500 inimest. Töötasid kauplus, kultuurimaja jne. Jaama läheduses oli töötamise aeg limiteeritud. Ringi liikus palju ehitustehnikat. Ühesõnaga - elu käis täie hooga.

Üks foto mingist raioaktiivsete jäätmete hoidlast, mille maksumus oli vist ca 330 miljonit EUR'i. Paraku, kui asi valmis sai, siis selgus väikene pisiasi, et seda mingil põhjusel kasutada ikka ei saa. Mingi projekteerimise viga või midagi sellist. Ulme!





Tuesday 8 November 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 2: II vaatus

Minul kõhuvalu. Kas keegi teab, kus Kiievis asub sanepiitjaam? Teistel ei häda midagi. Professionaalid sellised rsk! Äkki aitab kah tänaseks, mõtlesin oma piiritus naiivsuses. Ausalt öeldes hakkasin juba pelgama, et äkki tahab viimastel päevadel hooletult ja mitte heaperemehelikult koheldud maks hakata uut peremeeslooma nõutama. Homme hellitan teda (salaja) ainult sojapiima ja värskete juurviljadega. Mees on otsuse vastu võtnud! “Mats, viitsid hommikul turule joosta ja mulle värsket artišokki osta?”

Plaanisime edasi liikuda. Kes koju kotile, kes Tomašenko (kinnimakstud) pooldajate telklinnakusse protestiseltskonna motivatsiooni ja protestitahet üleval hoidma ning viima salajast sõnumit Silver Meikarilt.

Nii me seal kõrtsu välisukse ees seisime ja üritasime taksot saada. Minul kõhuvalust tingitud viril võru kaunistamas vuntsitut sihverplaati. Masseerisin päripäeva oma kõhtu. Ma ei tea, kas nägin sedavõrd häda välja, kuid järsku kargasid mulle ligi kaks näitsikut ja uurisid, et miks mina oma kõhtu niimoodi erootiliselt masseerin. Ma siis ütlesin oma  perfektses venekeeles, et kui 150 sensuaalset ringi täis saan, siis tuleb nabaaugust roheliste pükstega džinn välja ja võlub esimese porilombi puhtaks viinaks. Täpselt selline džinn:


X-files oli käivitunud. Ootasime kõik kolmekesi huviga ja lugesime ringe. Daamid kindlasti mõtlesid juba, et kes nüüd pealejoogi organiseeriks. Ei läinud kaua aega, kui mu väga veenvalt esitatud hädavale hakkas välja tulema. Kahju, olin juba ise ka selle võimalusega arvestama hakanud.

Ma ei tea, kuidas ja millisel ajahetkel see otsus täpselt sündis, kuid mingi hetk avastasin end koos äsja leitud hingesugulastega viimases lahtiolevas kõrtsis – Vodka baar. Asus see Kiievi peaväljaku all. Vodka baari tuli ka veel Kolju, nägin Vend2-e ja … Kui ma nüüd kellegi vapratest võitlejatest välja jätsin, siis palun andke sellest kommentaariumius lärmakalt märku.

Kellele meeldivad põlevad joogid? Kes on endale kõrrega põlenud aniisiviina auru ninna tõmmanud (kuigi tegelikult oleks vist pidanud selle suhu suunama)? Kes on … Ah, kogu see pilt oli lõpuks segane. Miks ma küll koju ei läinud!

Hommikusöögi aeg hakkas vägisi kätte jõudma. Nüüd edasi ainult lihtlausetega. Käisin kohvikus. Oli ka kaaslasi. Põgenesin õige pea. Poole tee pealt saadi kätte. Jäin enesele kindlaks, koju Andres! Ärkamiseni jäi tund ja paar kopikat peale. Kohe-kohe vaja Tšernobõli ekskursioonile minna. Kui keegi dosimeetriga homme mind mõõtma tuleks, siis näidud ei tuleks kindlasti sitemad, kui keelatud tsooni kahekümne kolmandamal kilomeetril. Homme hommikul ka võistlus, kes suudab kõige rohkem promille välja puhuda. Vaatasin ähmaselt heldinud pilguga norskavat Matsi ja sonisin "Mina olen homsesse meeskonna edusse oma panuse andnud". Magama.

Monday 7 November 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 1: SHOOTERS

Teate mis?! Unustage ja taltuge te kõik, kes te poosetate oma Bon-Boni, Veenuse (mina ise kaasa arvatud), Vabanki, Teater, Apollo ja krt teab veel milliste kullakarvaliste ja klantsitud joomaurgaste kuldkaartidega.
Aga kõigest paari sõnaga lähemalt. Kui nüüd mõni fakt peaks välja jääma, siis seda sellest, et õhtul oli enamusel meist eeskavas mängufilm “Lost in Rum”. Ja selles filmis oli 11 peaosatäitjat.

Karmikäeline programmidirektor nägi ette, et klubiuksed avanevad meile lihtsurelikele kell 00:00. Enne seda lasti sisse ainult õrnemasoo esindajaid. Ja palju lasti! Ja tublisti lasti!
Võtame uksetaga truualamlikult ootekohad sisse. Me ei olnud ainsad. Õhus oli tunda kõva konkurentsi. Lisaks meile, oli uksetaga lookleva hanereana kohad sisse võtnud veel piisaval hulgal isaseid, kes enesele paradiisi (loe: põrgu) väravate pääset üritasid lunastada, et kombe kohaselt üks vaba õhtu ja kainelt kaalutlevad meeled Vanakurja enese hoolde usaldada.
Turvamehed pidasid kellaajast piinliku täpsusega kinni. Reeglid “uksepeal mölisema ei ole mõtet hakata” olid meile kõigile õhtu korralduskomitee esimeeste poolt kenasti selgeks tehtud. Kuuletume.
Õnneks siiski kehtib ka UA-s ajameister Onu-Tik-Taki ja tema kohtlasevõitu tiiger Urri ülemvõim ja seadused ning kell tagus peagi kaheteistkümnendamat öötundi. Kõrvitsad muutusivad tõldadeks, hulkuvad kõutsid süsimustadeks täkkudeks, tänava äärde pargitud kollane Datsun Ferrariks  … oot, mis krdi muinasjuttu ma nüüd sisse elasin. Ühesõnaga saime klubi uksest sisse. Seekord sisenesime kluppi kõik oma nime all. St Mужчинa 1 – Mужчинa 10.

Tsiteerides oma sõpra, siis selle kohapeal tuli nüüd öelda "Oh sa Püha Jüri kutsikas!" Kas on mõni vaba ruutsentimeeter, kus keegi parasjagu oma keha ei väänutaks? Kassaaparaat ja ühe ülikonnas autoriteetse moega vanahärra piinlikult lakitud Lloydsid  tundusid olevat ainukesed pinnad, mis kõrgetest tikkkontsadest puutumata olid jäänud. Ma ei ole kindel, kuid minumeelest sai väga osavalt tantsida ka nii, et ripud kahe käega ventilatsioonitoru küljes. Milliste füüsikaseaduste alusel see inimmass siia ära on mahtunud? Koht ei ole teab, mis suur.

Leidsin juutuubist ka täitsa mingi filmitud lõigu (mitte meie poolt) Shootersist.
Meil oli õnneks laud kinni pandud. Suur ümmargune laud. Tee lauani tundus pikk ja oli vägagi kontaktirikas. Kogu see inimmass meenutas rõõmsalt suurt sülti, mille vanaema savikausist pahempidi jõululauale on lajatanud. Läbi raskuste oma lauanurga juurde jõudnud ja istet võtnud, toimetati peatselt lauda ühe korraliku sateliitpanni suurune jäänõu. See oli täidetud erinevat marki, alla 18 a keelatud jookidega.
Segame hoolsalt drinki ja sätime juba kergelt vildakaid sihikuid. Pakun välja, et läks aega umbes 15-20 min, kui meie lauda ei kaunistanud pelgalt ainult meie klaasid. Lisandus paar paari sihvakaid tantsujalgasid. St, kui laualt oli eemaldatud “reserveeritud” staatust tähistav silt, siis läks laud automaatselt tantsupinnana arvel oleva pinna bilanssi. Tõestus, olgugi et udune.


Öelge nüüd ausalt kärsad, kes tantsu ei löönud? : ) Mina ja Ülo lõpuks loobusime tantsuplatsile ronimast ja pidasime paremaks tantsu lahti lüüa meie lauda ümbritsenud kaarjal nahkdiivanil. Ka ülevaade lahinguväljast oli sealt parem. Hea, kui turvamees ei lenda kohe ligi, et "mida helvetti kazjol sa siin meie musliinriidest diivanit trööpad". Kellegil ei olnud sooja ega külma. Mitte kõige vähematki. Ja nii peabki. Õppige! Mingi hetk pidas sõber Ülo väärt ideeks veidike, seda dekamerooni, oma haaa-teee-tseega filmida. Kuid kuna silme ees laiutav soodom ja komorra oli härra käe vähe värisema löönud, siis vaikis tema telefon edasise reisi … Kellel eelmainitud marki telefon, siis jäänõusse ei maksa seda hoiule panna. Järgi proovitud! Ei tööta! : )

tantsumaraton - tantsumaraton - tantsumaraton

Kaua klubis sai oldud, seda enam ei suudagi tuvastada. Aeg lendas ja kuulmekiled olid juba kindlasti nii välja veninud nagu viis päeva jalas olnud Marati dressipükste põlved. Aitab! Ei jaksa enam. Tore üritus. Peab vist puhkama minema. Sedapuhku eksisin ... horisontaali ei saanud veel niipea. Ahjaa ... klubis hakkas minul kõht valutama. Ma ei teadnudki, et kõhuvalu võib soosida uute tutvuste teket. Ka sandid skoorivad : ) Tee ainult murelik nägu pähe.

Tuesday 1 November 2011

Kolmapäev 14.09.2011 - Sissekanne 4: Vuntsikadu, Spordibaar, Buddha baar ja SHOOTERS!

Nullkaheksale roolilukk peale ja äsja oma esimese raadiojaama välja skaneerinud raadio turvaliselt kõrvalistuja istme alla peitu. Kanname kohvrid tuppa. Korteriks sattus meile Matsiga ühetoaline stuudiokorter (nagu kuulduste järgi ka teistele ekipaažidele). Asus vist viiendal või kuuendal korrusel. Selline väärikas vanem maja. Korter ise oli igati normaalselt sisustatud ja varustatud eluks vajalike abivahenditega (pesukone, pressraud, taevakanalid, traadiga net, pesupulber, peldikuhari jm). Majas oli ka lift, millega igakord üles / alla jõudes tekkis tunne nagu oleks loto peavõidu saanud. Linna keskväljakule oli umbes 248 sammu (neljakäpakil patrullist tagasi tulles tuleb see arv siis vist kahe või kolmega korrutada?)
Järgnes väike puhkus diivanil, mis pidi järgmisel kahel ööl minu vintsutet’ keha võõrustama. Kuna olin Matsi igagusuguse paberitööga igal võimalikul moel ja võimalusel tanki lükanud ning ta oli selles osas ka küllalt eeskujulikke tulemusi näidanud, siis otsustasime, et tema saab abieluvoodil laiutada. Las puhkab, nagunii tuleb pabereid veel ja veel täita. Avansiks või nii : )

Aega enese värskendamsieks jällegi teenimatult palju ei anta. Ajakavast tuleb piinliku täpsusega kinni pidada. Pessu!
Dushi alt tulles vaatas peeglist vastu igavene vuntsistunud jobu. Meenus miskipärast keegi tegelane Simpsonitest, Cletus vist oli ta nimeks ….


Tuli see raske otsus vastu võtta. Oli küll tuline kahju kaks nädalat ja natuke peale kasvatatud "sajandi vuntsi" hüljata, kuid teha ei olnud midagi. Kartuses Kiievi kirevas ja võimalusterohkes ööelus oma vuntsi tõttu hüljatuks jääda või veel hullem põlatuks saada, tuli see asi ära teha. Žilett käis kiirelt nagu murutrimmer läbi kahenädalase hõreda maltsa (loe: vunts), mis räästaall (loe: nina) on omavliliselt võimust võtnud. Kahe nädala pingutus ja tuttavate / sõprade pilked, kadusid sekunditega voolava veega Kiievi kanalisatsiooni lõputusse labürinti. Peeglist vaatas vastu juba … eh ei läinud midagi paremaks. Vahel, tuleb paratamatusega leppida. Mats selle eest ei raatsinud oma tabalukku meenutavat põimikut veel hüljata. Nagu hiljem selgus, siis üldise konkurentsivõime huvides oli vunts läinud ka Tehnikadirektoril, Vendadel ja äkki kellegil veel. Kuid igasse meeskonda jäi ikka keegi, kes vuntsidega järgmisel päeval lisapunktid koju tõi.

Kohtume linna peaväljakul. Nagu ikka, oskasid mõned persoonid etteantud kogunemise kellaajast mitte kinni pidada. VÄNDAGA oli vist mingi jama : ) Õnneks on kõik reisi esimese suuna eduka läbimise järgselt positiivselt meelestatud ja suuremat kriitikat ja sõimu kergele hilinemisele ei järgne. Lähme sööma. Spordibaar. Oli selline tore ja steriilne koht. Televiisoreid oli palju. Asus see väidetavalt ühes kõige prežtiisemas centris Kiievis. Vaadati korvi, joodi õlutit, söödi ja peeti globaalse soojenemisega kaasnevate probleemide üle täpset arvet.


Sealt edasi oli Vend2 programmi lülitanud Buddha baari. Ka see oli vägagi OK koht. Suur, hubaselt punane ja palju ilusaid inimesi. Tõenäoliselt ka valuuta eest müüdavat armastust. Võtsime seal kõik ühed dringid ja tegime aega parajaks, et minna põhiroa juurde : )




SHOOTERS! Kuni 00:00 sissepääs ainult naistele. Natuke veel oodata. Edasise õhtu lööklause - ainurakseteks! :)