Hakkasime Kiievile lähenema. Sellest andis märku umbes 10 km enne linnapiiri üsna arvestatav ummik. Pidavat seal see vägagi tavaline olema. Ilm oli mõnusalt suviselt soe. Sisenemisel Kiievisse leidis aset ka meie ainus kokkupuude miilitsaga, st maantee patrulliga. Peeti meie kolonni esimene auto kinni. Oli äkki ekipaaž nr1. Tänu Tehnikadirektori eeskujulikule imemistehnikale … vabandust, st ikka puhumisele, ei reageerinud joovet indikeeriv näiduk grammivõrdki. Selle tulemusel laienes vist ka usaldus teistele ekipaažidele. Tubli töö Tapio!
Jõuame lõpuks linna südamesse. Liikluse kiirus umbes meeter minutis. Ekipaaži nr1 masina temperatuurinäiduk hakkas juba punasesse tsooni jõudma. Meiegi Nullkaheksa mootori töötemp oli kõrgem, kui normaaltingimustel.
Keset ummikut peatus meie auto kõrval üks UA registreemismärki kandev Infinity tüüpi maastur, kus istusid kaks kena tüdrukut. Lasid lõokesed akna alla ja hakkasid meiega vägagi arusaadavas eesti keeles rääkima. Kahjuks süttis fooris roheline tuli ja ei olnud võimalik rohkem tuttavaks saada. Sadu ja sadu autosid ja täiesti lambist trehvasid eesti taustaga inimesed kõrvale. Hakka või uskuma Hemingway väidet : )
Otsustasime oma apartementide asja kohe korda ajada. Plaanitud oli siis võtta otse linna südamesse 5 stuudiokorterit, kus õhtuti rahulikult aega surnuks lüüa. Minul oli kaasas juturaamat, Toomasel üks katkiläinud roster, mille ta plaaneeris vaikselt köögilaua taga nokitsedes paari õhtuga jälle töökorda seada. Ekipaaž nr3-l oli kaasas hunnik vanu villaseid sokke, mida nad lööktöö korras lubasid paikama hakata. Ühesõnga, tegemist oli kõigil planeeritud küll ja küll.
Korterid olid mõnusad. Vend2 oli teinud head tööd. Põhimõtteliselt kaks sammu ja olidki linna peaväljakul. Autod parkisime tänavale. Olgu etteruttavalt ka ära öeldud, et küsiti selle parkimise eest ka raha. Meie auto oli pargitud vähe eemale rahakogujast ja ärasõidu hommikul tegime kiirelt minekut. Meist jäi maha ainult pahmakas poolpõlenud kütuse vingu. Vabandame Matsiga parkimiskorraldaja ees!
Ja veel üks pidulik sündmus. Meie raadio skännis välja esimese raadiojaama. Tuli meil mõlemal pisar silma ja hakkasime Matsiga laulma “Mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga väga ilus…”
Kas keegi tõesti ei suutnud paremat fotomaterjali Kiievist tekitada?
Tomašenko pooldajate telklaager linnatänaval. Vend2-e jutule tuginedes, siis pidavat UA-s olema see täiesti omaette ettevõtlusharu, kus saad tellimuse meeleavalduseks, ajad rahva kokku ja teed meeleavalduse ära. Ehk kamp inimesi, kelle vaated ja põhimõtted ei pruugi üldse meeleavalduse eesmärgiga ühtida. Tsiteerides heas sõbra sõnu, siis "Töö on töö. Vaja peksan rehte, vaja amüseerin peremehe naisega"
Õhtul läheme linnapeale ja homme planeeritud siis kauaoodatud väljasõit Tšernobõli tuumajaama ja kummituslinna.
No comments:
Post a Comment