Tuesday 25 October 2011

Kolmapäev 14.09.2011 - Sissekanne 1: Varahommik hotelli lobbys

Kell võis olla kuskil 4 hommikul. Taksod peatusivad pidurite vilinal hotelli ees. Uksed avanesid ja igast kukkus keegi välja, resultaaditu ja raske patrull seljataga. Autentsete kuramaažide vaieldamatud guurud saabusid klubist nelja, kahe ja viiekäpakil. Mõned meist olid juba gramm varem hotelli puhkama heitnud.

Peale kõva pidu tekib teadupärast alati kõva söömasoov. Osad desperaadod veel magama ei läinud ja otsustasid puhvetis pakutavast viimast võtta. Ja seda sõna otseses mõttes. Täpsemalt siis:

·         Söödi ära kõik klaasivitriinis eksponeeritud viineripirukad. Kui palju, seda ei teagi täpselt. Igaljuhul PALJU!
·         Kindlasti sai söödud midagi veel… mida enam ei mäleta.
·        Joodi ära kõik lääne päritolu energiajook ja sinna kõrvale ka soliidne kogus varahommiku-viinushkat.
·         Kas joodi veel lisaks midagi? Ei mäleta … mitte ei mäleta. Kui võtta aluseks asjaolu, et hiljem hambaid pestes hambahari konkreetselt klahvide vahele kinni kiilus, siis kindlasti sai ka muid surrogaate mekitud.

Lobby"baari" lauad olid sel varasel hommikutunnil küllaltki koormatud. Kindlasti ei olnud ühegi külastaja promill alla 3-e. Arvan, et meil endil kaasa arvatud. Lalisesime sõbralikult. Võtsime päeva kokku, kritiseerisime üksteise vuntse ja klubis altvedanud individuaalseid kuramaaži tehnikaid ning tegime ka järgmiseks päevaks plaane. Näiteks, ekipaaž nr5 tahtis täies koosseisus Mazõri meierei ees oleva hiigelsuure kohupiimamolekuli mudeli ees kindlasti pilti teha. Üldse valdas neid kogu reisi aja kange tahtmine kõkvõimalikke piimandusmuuseumeid külastada. Väike kõrvalepõige – kas kellegil on Tere piimatööstuses udar sees? Kuna me oma reisil nende soovidega eriti ei arvestanud, siis nüüd jõuludeks tahaks mõlemale ekipaaži nr5 liikmele kinkida eksukrsiooni keefiri liini juurde. Andke julgelt teada, kui kellegil selline võimalus olemas!

Aga ok, olulise teemaga edasi. Kellaosuti neelas armutult hommikuse ärkamiseni reserveeritud minuteid. Saime ka ise aru, et energiaavanss, mis me järgmisest päevast võtame, maksab meile kindlasti kätte. Kui nüüd tsiteerida jällegi klassikuid, siis müüdava armastuse ja nikotiini atmosfääris lendas aeg armutult ja märkamatult. Õhus levis nähtamatu lööklause "pärast meid hakaku või hotelli kõrval looklev jõgi üle kallaste ajama". Kuid nii me siis seal rahulikult tiksusime. Kõigil oma avalikult lärmakad unistused, illusioonid, emotsioonid ja hallutsinatsioonid.

Korraga laekus meie seltskonda keegi kohalik, kes tutvustas end musjöö Pašana. Nagu ma juba ühes varasemas blogi postituses olen välja ütelnud, siis esimese terekäe peale ei tasu ikka iga inimest usaldama hakata. Paša oli rahvamees või vähemalt üritas ta igati  sedalaadi muljet jätta. Esimese 5 minuti "valige mind" stiilis Paša kõne lubas oletada, et tegu on kohaliku autoriteediga, kelle ametlikult kroonimata võim linnas ei ole grammigi sitem, kui härra Linnapeal endal. Ma kahjuks täpselt ei mäleta, mida ta seal tuututas, kuid niipalju küll, et:
  • "kõik asjad ajame korda"
  • "peaks ikka mingid bisnessi pööritama hakkama"
  • mida meie teeme, kuhu läheme ja miks läheme
Igaljuhul hakkas mulle mingi hetk asi kahtlane tunduma. Muudkui uuris ja puuris jne. Ma siis eestikeeli avaldasin oma arvmust ka kallitele kaasjoodikutele, mille peale Paša kuidagi ärritus. Pean ütlema, et ma ei olnud mingil põhjusel juba meie põgusa tutvuse alguses kõige sõbralikumalt selle natuuri vastu meelestatud. Ma ei ole reeglina paranoiline ja ette negatiivselt meelestatud (vähemalt enda arust mitte), kuid midagi sellest tegelases mulle ei istunud. Küsis meie kontakte, e-kirja aadresse jne. Soovitasin soojalt mitte omi kontakte jagada. Poliitilistele radadele ta meie vestlust vist ei tüürinud. A võib olla ma lihtsalt seda ei suutnud enam fikseerida. Mingi hetk saime vist jõuga ta seltskonnast lahti.

Hotelli tuppa jõudsin täpselt kell "kurat seda teab". Pea padjale. Kes hommikul sõidab? Kuna Mats sai magama tunnike või paar varem, siis loositõmbamine jääb hommikul ära. Poetasin talle Nullkaheksa võtmekimbu tekialt väljaturritava varba otsa. Ja äratuseni jäi nii umbes tundi kaks : )

1 comment: