Wednesday 4 January 2012

Reede 16.09.2011 - Sissekanne 2: Good bye Kiiev

Peab tunnistama, et minule oli see Reede hommik, üks selle reisi kõige kergemaid ärkamisi, kuna D-Lux klubis jäi taktitunne siiski 85% ulatuses sisselülitatuks ning ei sättinud seekord end mõnda paralleeluniversumisse hõljuma. Täna lõpuks kätte jõudnud päev, mil aeg pakkida kohvrid ning alustada tagasisõiduga, suunal VÄLJAMAA - KODU.

Autod olid meil kõik pargitud ühele tänavale ja seda umbes paarikümnemeetriste vahedega. Meie masin oli paar päeva pidanud taluma ühe koletult viljaka kastanipuu terrorit. Kastanimunad sellel olid suured nagu poskija ja verivärske riigiduumasaadiku Valujevi rusikad. Kes ei tea Valujevit, siis selline tore ja muheda olemisega vennike:


Iga minut sai paar tükki küpseks ja potsatasid “nnnnätakkkkkiiiii” alla kõnniteele. Tegime Matsiga piinlikult põhjaliku ülevaatuse ja inspektsiooni kõigile keredetailidele, avastamaks väiksemaidki mõlgikesi (loe: lõime paari kastanimuna jalaga ja tegime kiirstrateegiat, kuidas parkimiskontrolori eest on kõige mõtekam põgeneda). Otsustasime, et ega meie planeeritava alatuse tarbeks muud rohtu ei olegi, kui asjale nahaalselt läheneda. Roolilukk ahvikiirusel maha, tooreklapp pärani, süüdet ja tuld. Meist jäi maha vaid pahmakas poolpõlenud kütuse kirbet vingu, mis varahommikusel linnatänaval sekunditeks meie ja meie truu nullkaheksa kohalolu meenutama jäi. Osad ekipaažid tasumisest siiski ei pääsenud, kuigi summa vist iseenesest oli väike. Järgmise kurve peal kogunesime.

Hommikune liiklus oli närviline. Ummikud. Ilm tõotas tulla ilus ja soe. Sõitsime korraks läbi ka Kiievi raudteejaamast, kuna pagasit oli pardale palju kogunenud. Panime osad pakid rongi peale. Jõuga!

Sihiks olime võtnud endid õhtuks Minskisse ära parkida. Keegi tarkpea meist oli oma gepsu pannud kõige otsema tee. Tee, mis  viis läbi äärelinna suvilarajoonide savikattega “magistraalide”, läbi viiendat põlve hobitalunike hoovide jne. Ma ei ole kindel, kuid minumeelest sõitsime ka kellegi heinaküünist läbi. Lõpuks saime ikka tsivilisatsiooni tagasi.

Ning edasi …. kilomeetrid, kilomeetrid, kilomeetrid. Walky-talkyde vahendusel sai asjalikku huumorit vahendatud.





Piiriületus läks jällegi küllalt sujuvalt. Täida aga mõned formulaarid (meie omade täitmisel näitas endiselt eeskujulikke tulemusi Mats – ma arvan, et oleks saatus määranud talle sündida näiteks kolhooside asutamise kõrgajal, siis raudselt oleks mees olnud kuskil viljasalves viljakoormate üleskirjutaja). Kui kaua läks, seda täna enam ei mäleta, kuid kindlasti mitte oluliselt kauem, kui möödunud piiriületuste korra. Tehnika köitis endiselt piiripunktides teenindava personali hulgas kõrgendatud huvi ja tähelepanu. Ukraina poole peal olid kõik piiriametnikud igaljuhul päris laadna suhtumisega. Uurisid maast ja ilmast. Üks pidi istuli kukkuma, kui kuulis et säärane rariteetne nullkaheksa on soetatud 350 EURi eest. Pursuid me sellised, ehhhhhhh! Ja jälle otsapidi Valgevenes tagasi. Jälle vasardas kuskis sisimas mingi tasane, kuid tuttav hääl - “käituge korralikult, käituge korralikult”.


Järgmise postituse juhataks etteruttavalt sisse palaga: