Teisipäev 13.09.2011 - sissekanne 5: Tš€kk-inn ja diskole!

Pean teile kõigile tunnistama, et mul endiselt mingi Valgevene kartus sees. Ei tea isegi miks? Midagi kurja ju nagu me selle lühikese siinviibimise ajal teinud (veel) ei ole. Aga äkki sellest, et kunagi sai ühe sõbra suvilas grilli tehtud ja liha kõrvale ka kartulisalatit konsumeeritud. Minul oli taldriku alla laotatud mingi eilane ajaleht ning avatud oli see just välisuudiste leheküljelt. Ning seal oli miskit juttu ka suurest ja igavesest Valgevene Isast. Oma lohakuses ja piiritus apluses, kui olin päevinäinud alumiiniumlusikaga järjekordset kartulisalatilaadungit igavikuteele saatmas, pillasin hirmsuure keeduporgandi tüki Lukašenkale otse paremasse silma. Kiljatasin “Ossa vana raibe küll, no vahi solginäppu!” Ka piinliku täpsusega piiratud vunts sai vist vähe majoneesiga kokku. Teades, et Valgevene võimueliidi masinavärgil on "silmi" ja “kõrvu” kõikjal, siis kartsin, et ehk ka see seik on kuskilt välja imbunud. Tõmba veel oma reisusõbrad kah mingisugustesse jamadesse. Õnneks ikka nii ei läinud. Kuid nende silmade ja kõrvade kohapealt ma väga ei eksinud kah.

Hotelliks sattus meile saatuse tahtel gastiinitsa Pripjat (õigekirja eest ei vastuta). Ilus, uhke, kenakese künka otsas teine. Korruseid ka piisavalt. Fotod küll internetiavarustest, kuid täpselt selline ta välja nägi:

Hotelli lobby kirjeldades jään siinkohal nüüd natukene hätta. Kui te võtaksite vaevaks ja kujutaksite endale ette kunagist Baltijaama ootesaali, ühte korraliku vanakooli sööklat ja kultuurimaja vasemasse seina käepärastest vaheditest ehitatud puhvetinurka ning panete selle oma mõtteis kõik kokku, siis olete tegelikkusele küllaltki lähedal. Samas, marmoriga (või selle imitatsiooniga) ei oldud ka kokku hoitud.

Ei ole vist elu sees nii kaua ennast inni tšekkinud. Protseduur nägi välja järgmine. Klaasseina (mis tõenäoliselt ei olnud vähem kuulikindel, kui Lukašenka ametiauto klaasid) taga istusid kaks soliidses eas ja tugevama kehaehitusega daami. Jõudu oli neil mõlemil raudselt sama palju, kui meeskonna nr3 liikmel Koljul …

... ja kaheapeale kokku veel rohkem. Nad oleks võinud kogu meie vahva reisiseltskonna füüsilises mõttes vabalt ja igast asendist ära karistada. Passid, paberid ja kogu maine vara tuli kõik letti laduda. Oma piiritus hoolivuses ja heatahtlikkuses jätsin Matsi jälle omapäi letiäärdee asju ajama. Talle see paberimajandus tundus sobivat. Ise läksin puhvetisse, pilgutasin silma, proovisin venekeeles kildu rebida ja baaridaami tagumikust näpistada (mõtteis). Väike ebalev flirt ja oligi kohalik külm õlunaad mul pihus. Retseptsioonis olid õnneks nahksed diivanid, kus kogu konsiilium sai kenasti kohad sisse võtta. Ja nii me seal istusime ... õlu, paberid, passid, lootus ja lootusetus. Kuid kõik laabus. Saime oma toad kätte, mis olid vägagi OK! Kõigil kahetoalised. Tundsin end, kui Kommunari jalatsivabriku kontsatreial, keda 25 truult töötatud aasta eest on Õismäe kahetoalisega premeeritud.

Konspiratsiooni ja pealtkuulamist kartnud Ülo, otsustas koheselt hotelli toast jõumeetoditega demonteerida laes laiutava lühtri. Ka muud elektriseadmed said  põhjalikult läbi vaadatud ja vajadusel deaktiveeritud. Mõeldud, tehtud! Kuulake nüüd pealt myass! : ) Siin ka üks foto peen-elektroonikust:

Üksmeeles sai otsustatud, et ei vaja keegi rohkem, kui max pool tundi enese värskendamiseks. Nagu Teisipäeviti ikka, diskot peab saama! Sõbrad, kohtume poole tunni pärast all.