Linnud laulavad väljas. Ideaalne! Ärkasin mõnusasti puhanuna ja erakordselt värskena. Tõusin voodist, ringutasin ja vilistasin lõbusat viisijuppi muusikalifilmist "Mary Poppins". Avasin akna ja tõmbasin sõõrmeisse kuupmeetri jagu hommikuselt karget Mazõri atmosfääri. Ilus hommik, maaliline vaade, kõik on ilus.
Palusin Svenil ka TV sisse lülitada, et mõnest kohalikust taevakanalist valjult kohalikku estraadi kuulata. Sest lihtsalt nii hea oli olla. Tegin voodi eeskujulikult üles, voltisin oma flanellpidžaama piinlikult kokku ja panin ära reisukohvirsse. Ootasin juba väga hommikusööki, et koos toredate ja vähemalt sama puhanud reisikaaslastega üks tervislik hommikusöök maha pidada. Mats lubas hommikusöögilauas rõhku panna peamiselt soja- ja tofutoodetele. Minul isutas rasvata piima järele. Tervisklikkus ennekõike. Tahame ju kõik üksteisele heaks eeskujuks olla. Järsku piiksus meie kahetoalise numbritoa telefon… või mis asja?!
Midagi piiksub krt voodi ees põrandal! Kus? Oi kurja, kas tõesti juba äratus?! … kas Mazõri linna tsirkuse elevanditaltsutaja on oma trupiga mul öösel edasi-tagasi üle pea trampinud? Miks põsk padja külge kleepunud on? Kes mu riided nii osavalt kaootiliselt on põrandale laiali laotanud? Ei tea, kas julgeb üldse ennast liigutada? Meenusid hägused pildid napilt paar tundi tagasi toimunust. Viineripirukad, Paša, puhvetilaua taga kõikunud Tom, kalapilguga ekipaaž nr5 täies koosseisus ja kaasaarvatud mina ise vastu puhvetiletti nõjatumas. Kas tuleb ikka sama ilus päev nagu äsja lõppenud ünenägu ekslikult tõotanud oli? Loll oleks vist seda loota : ) Karm reaalsus on kohale jõudnud.
Kokkulepitud kellaajal olid kõik enam vähem rivis. Hommikusööki sõid vist meie seast vähesed. Kuigi hommikusöögilaud oli igati adekvaatne. Ööbimise juurde hommikusöök iseenesest included ei olnud. Pooleks lõigatud keedumuna, mida katmas kerge majoneesikiht ja kaunistuseks konservhernes. Erinevad salatid. Ja ühtteist veel.
Täna siis sihiks Kiiev. Tuleb järjekordsed sajad kilomeetrid rehvimustriga ära kaunistada. Mina sätin end sedakorda meie Nullkaheksa tagumisele istmele … koos ekipaaži nr2 liikme Valdisega. Ajasime juttu ja tegime kergelt remonti. Kõik autod olid endiselt kenasti rivis ja Kiiev tundus ainult vormistamise küsimus olevat. Päev tõotas küllalt palav tulla. Energiat täis ekipaaž nr1 (foto tehtud autosse paigaldatud spy kaameraga - nagu tähelepanelikud ehk juba allolevalt fotolt märkasid, siis Tehnikadirektori näos ei liigu sõidule keskendudes ükski lihas - ja niimoodi 500 km jutti):
Piiriületus läks täitsa ladusalt. Jälle hulk bürokraatiat, kuid pahatahtlikult ei suhtunud keegi. Ning aega ei läinud ka vist oluliselt kauem, kui maale sisenedes. Huvitav oli see, et Valgevene ja Ukraina piiripunktide vahel oli üks tubli 10 või rohkemat kilomeetrit “eikellegimaad”. Ukraina piiripunktis tekitas tehnika jälle elavat uudishimu. Veel vähe paberitega jahmerdamist ja olime legaalselt Ukraina territooriumil. Esimeses suuremas asulas (oli äkki mingi linn?) tervitas meid elusuuruses, julgen oletada, hävitaja.
Midagi põnevat vist teepeal ei toimunudki. Mõõtsime armutult kilomeetreid ja pidasime maha ka ühe kapotipikniku.
Kohtume Kiievis!
No comments:
Post a Comment