Sissejuhatus
Üritan nüüd sekka kirjutada ka mõne asjalikuma ja tõsisema postituse. Kätte on jõudnud päev, mil meil planeeritud retk Tšernobõli kinnisesse ja tundub, et küllalt rangelt kontrollitud tsooni. Vend2 oli organiseerinud selleks vajalikud inimesed ja transpordi. Plaan on külastada tuumajaama vahetult ümbritsevat territooriumi ja käia ära Pripjati linnas.
Igaks juhuks olgu ära veel mainitud, et oma allkirjutatuga ei pretendeeri ma absoluutselt mingile teaduslikule tõele ja kõik kirjutatu ei tugine 100% kontrollitud faktidel. Räägin edasi seda, mida omal käel olen võtnud vaevaks internitiavarustest taustaks lugeda, mida kohapeal giidiks olnud inimene teadis rääkida ja esitan selle viisil, kuidas sellest kõigest mina aru olen saanud. Paljudel on lähikonnas kindlasti ka olemas inimesed, kellel selle katastroofiga on reaalseid dramaatilisi kokkupuuteid olnud. Ma ei märganud meie reisiseltskonnas ei siis, ega ka tagantjärele täna, et kellegi olekus või sõnades oleks olnud mentaliteeti “oleme kõvad mehed ja käisime seal ära”. Kindlasti mitte! Meie jaoks oli see lihtsalt üks päev paikades, kus kogu see jama juhtus või mida mõjutas. Mis tegelikult kriitilis-dramaatilistel hetkedel seal kõige elavaga toimus, seda kaine mõistus ei suuda nii ehk naa ette kujutada.
Igaks juhuks olgu ära veel mainitud, et oma allkirjutatuga ei pretendeeri ma absoluutselt mingile teaduslikule tõele ja kõik kirjutatu ei tugine 100% kontrollitud faktidel. Räägin edasi seda, mida omal käel olen võtnud vaevaks internitiavarustest taustaks lugeda, mida kohapeal giidiks olnud inimene teadis rääkida ja esitan selle viisil, kuidas sellest kõigest mina aru olen saanud. Paljudel on lähikonnas kindlasti ka olemas inimesed, kellel selle katastroofiga on reaalseid dramaatilisi kokkupuuteid olnud. Ma ei märganud meie reisiseltskonnas ei siis, ega ka tagantjärele täna, et kellegi olekus või sõnades oleks olnud mentaliteeti “oleme kõvad mehed ja käisime seal ära”. Kindlasti mitte! Meie jaoks oli see lihtsalt üks päev paikades, kus kogu see jama juhtus või mida mõjutas. Mis tegelikult kriitilis-dramaatilistel hetkedel seal kõige elavaga toimus, seda kaine mõistus ei suuda nii ehk naa ette kujutada.
Fotomaterjali kogunes päris palju, nii et Tšernobõli peatükk tuleb pikk ja samuti mitmes osas. Rohkem fotosid ja vähem möla.
Kartus
Julgen ausalt tunnistada, et minul oli kartus sees. Oli ju see katastroof üks N-Liidu ja vaata, et kogu maailmas, üks kõige tõsisemaid omataolistest. Räägiti kunagi õnnetusjärgselt iga külapoe taga lugusid, kuidas seal nüüd nelja jalaga ja jannalinnu suurused hiigelkanad ringi jooksevad ning metsas rebaseid taga ajavad. Ja minna otse selle ajaloolise prohmaka epitsentrisse.
Radioatsioonil ei ole teadupärast ei värvi ega lõhna. Ainuke, mis tema kohaolekust reaalajas meile märku annab, on kollane dosimeeter, mis vahetpidamata talle omast raginat teeb. Kord suurem näit, siis jälle väiksem.
Miks õnnetus juhtus?
Õnnetu sündmus leidis aset 26.04.1986. Tuumajaamas oli töös neli 1000 MWe elektrilise võimsusega Nõukogude Liidus väljatöötatud ja ajavahemikul 1977-83 käivitatud RBMK tüüpi tuumareaktorit. RBMK on akronüüm venekeelsest nimest „reaktor bol’šoi moštšosti kanal’nõi“ – suure võimsusega kanalreaktor. Avarii ise juhtus 4. reaktori plaanilise seiskamisega ühitatud ohutuse suurendamise eesmärgil kavandatud eksperimendi käigus. Reaktori konstruktsioonivead, operaatorite puudulik väljaõpe ja juhtimisvead, võimendatuna RBMK-reaktoritele omaste iseärasustega väikestel võimsustel, viisid reaktorisüdamiku kontrolli alt välja ning võimsus kasvas 100-kordseni nimivõimsusest. Tulemuseks oli nn kriitilisuse avarii südamiku osalise sulamise ning auruplahvatustega, mis paiskasid minema massiivse reaktorikatte, avasid reaktorisüdamiku ja purustasid kütuseelemendid. Kuuma reaktori sisemusse tunginud õhus süttis aeglustigrafiit. Tulemuseks oli kõigi radioaktiivsete väärisgaaside, poole ioodi ja tseesiumi ning umbes 5 % muu väga radioaktiivse töötanud tuumkütuse vallandumine õhku ja nende kauglevi. Väidetavalt ületas plahvatuse tagajärjel keskkonda paisatud radioatsioon 100 kordselt Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommidega kaasnenud radioatsioonitaset.
Jaam täna ise enam energiat ei tooda. Viimane reaktor suleti aastal 2000. Mida nad seal täna kõik veel täpselt teevad, seda ma ei teagi. Täna pilt seal selline (mingite suundade pealt meil jaama pildistada ei lubatud):
Ekspertide hinnangul olid salastatusest, inimeste puudulikust teavitamisest ja korraldamatusest tingitud psühho-sotsiaalsed tagajärjed väga suured. Ülisuured olid ka majanduskahjud, sest alade puhastamise, avariiohjamisega ja tervishoiuga seotud suurtele kulutustele lisandusid kahjud, mille tekitas suhteliselt uue reaktori kasutuskõlbmatuks muutumine ja konserveerimine - katmine raudbetoonvarjega. Kahjustatud reaktori ümber loodi suletud tsoon, kust evakueeriti ja asustati ümber üle 336000 inimese. Paljud pidid jätma oma kodud kõige sinna juurde kuuluvaga.
Täna hakkab plahvatanud reaktori peale ehitatu sarkofaag väsimuse tundemärke ilmutama. Millalgi on vaja kindlasti uute lahenduste peale mõelda.
Siin on mälestusmärk, mis püsitati esimesele tuletõrjebrigaadile, kes sündmuskohale välja kihutas. Nende meeste käsi olla ikka väga halvasti käinud, sest doosile, mis nad sealt said, ei peaks vist ükski eluvorm (peale prussakate) vastu. Nende eluküünal kustus mõni päev peale intsidenti.
Kinnine tsoon täna
Kinnise tsooni moodustab ca 40 km raadiusega turvatud ala. Maantee, mida mööda me koletusse paika (vähemalt sel sõitmise hetkel olin ma sellisel arvamusel) lookles metsade vahel. Puud olid rohelised, ilm oli väga soe ja tuulevaikne. Ka see omakorda tekitas minus isiklikult mingi tunde, nagu aeg oleks seal seisma jäänud. Kas ka tuul ei taha endiselt ses saastunud paigas väljalt väljale ringi jalutada?
Kinnisesse tsooni viidi meid sisse, kui ajakirjanikke. Koguti meie passid kontrollimiseks kokku ja mõne minutiga saime keelatud alale sisse sõita. Meid võttis vastu meie giid. Tore ja asjalik tegelane tundus olevat. Rääkis meiega täitsa adekvaatses inglise keeles. See ju tema leib.
Algatuseks pidime kuulama käitumisreegleid ja natukene sissejuhatavat informatsiooni. Kirjutasime alla ka paberile, et kui mingi intsident peaks aset leidma, siis kogu meie kaasasolev vara kuulub automaatselt konfiskeerimisele. Õnnetuse või soovimatu sündmuse ilmnemise järgsetl me tsoonist midagi välja ei vii. Olgu need siis fotokad, telefonid, ketsid, abielusõrmused või kuldhambad.
Algatuseks pidime kuulama käitumisreegleid ja natukene sissejuhatavat informatsiooni. Kirjutasime alla ka paberile, et kui mingi intsident peaks aset leidma, siis kogu meie kaasasolev vara kuulub automaatselt konfiskeerimisele. Õnnetuse või soovimatu sündmuse ilmnemise järgsetl me tsoonist midagi välja ei vii. Olgu need siis fotokad, telefonid, ketsid, abielusõrmused või kuldhambad.
Mina kujutasin kogu seda asja hoopis teisiti ette. Arvasin, et inimesi hoitakse sellest paigast väevõimuga eemale. Tegelikkus - kaitsetsooni välimises osas toimetas igapäevaselt endiselt ca 4500 inimest ning jaama läheduses, sulgemisjärgsete toimingutega, oli rakenduses ligemale 3500 inimest. Töötasid kauplus, kultuurimaja jne. Jaama läheduses oli töötamise aeg limiteeritud. Ringi liikus palju ehitustehnikat. Ühesõnaga - elu käis täie hooga.
Üks foto mingist raioaktiivsete jäätmete hoidlast, mille maksumus oli vist ca 330 miljonit EUR'i. Paraku, kui asi valmis sai, siis selgus väikene pisiasi, et seda mingil põhjusel kasutada ikka ei saa. Mingi projekteerimise viga või midagi sellist. Ulme!
No comments:
Post a Comment