Palju ringi uuristamist ja konsantne ärevus, mis tingitud dosimeetri pidevast raginast, tegi kõhud tühjaks. Selle leevendamiseks oli päevapaketis ettenähtud ka lõuna kohalikus, tuumajaama teenindavas sööklas. Restoraniasjatundjad meie seltskonnast teadsid rääkida (nähtu põhjal), et köök olla igati eeskujuliku ja korraliku profitehnikaga varustatud.
Jällegi … kuidagi imelik tundus see kõik, et kuskil siinsamas ju kõik kiirgab ja samas keedetakse ka veel täna suppi. Ma vist esiti ei oleks julgenud isegi kümnekordse vooliumi sees toodud vorstisaia suhu panna. Kuid, kuid juba kohal olime, siis sööme.
Selleks, et sööklasse sisse saada, pidime kõik läbima mingi küllalt päevinäinud radioatsioonitaseme mõõtmise seadeldise.
Ma ei ole kindel, milline selle täpne tööpõhimõte oli, kuid kõik pidid seal oma käed ja jalad ja pea kuskile vastu toetama ning siis süttis roheline tuluke, mis andis loa minna. Kõik läks ladusalt. Ainult Koljule jäi agrekaat vähe kitsaks. Õnneks pääses siiski ka tema supilauda:
Mats supipääset lunastamas:
Valdis pühendunult asjakallal:
Vend 1:
Menüüs oli salat, supp, küüslauguga saiakesed ja mingi kana moodi asi. Midagi erilist ei olnud, kuid hamba all ka ei karjunud. Kuid kolmekäiguline lõuna kulus ära. Ahjaa ... valikus oli ka kahte erinevat sorti morssi per kärss.
Ekipaaži nr1 liige Tom ja ekipaaži nr3 liige Valdis eelrooga hööveldamas... Mmmaiazmokad sellised. Igas mõttes : )
No comments:
Post a Comment