Fotosid olen teie kõigiga, sellest NASA Sauele komandeeritud salainseneride poolt timmitud masinast, juba jaganud. Miks seda kahtlustan - tundub, et mõne kohapealt hakkab kerele kantud atmosfääri sisenemiseks paigaldatud kuumusekiht (loe: pahtel) irduma. A võibolla ma ka eksin, hämar oli juba. Aga jah -eile oli siis see pidulik päev, mil huvilised konkureerivatest ekipaažidest said seda rariteeti oma silmaga näha ja oma käega katsuda. Nii ka mina. Praegugi veel istun diivanil, kaaslaseks õnnis muie mu vuntsistuval sihverplaadil. Emotsioon - Praise the PROBE!
Aga sõidust lähemalt. Esimese otsa tegin kõrvalistmel. Roolis sõber Ülo. Kahju, et sõidu ajal ei märganud ma pilti teha. Oleks saanud Johannes Pirita autoõpikusse eeskujuliku juhi eeskujuliku seeria profiilfotosid teha. Esimene käik. Ülo sihikindlas näos ei liigu ükski lihas. Mees teab, et praegu ei ole aeg ja koht nalja teha. Spidomeeter, millel miilid ja kilomeetrid läbisegi, volpsatab üles, nagu vererõhk, kui naabrinaist näed uue kakskikute vankriga sinu ukse taha suundumas. Nii, panen turvavöö peale, ise samal ajal mõeldes, et kas masina peremehed väga pahandavad, kui suures hirmus oma küüned punasesse laepolstrisse surun. Jõuan paari sekundi vältel ka salongis ringi vaadata. Punane, kõik on sametiselt punane. Teine käik. Ülo ei plaani kiirendamisega veel niipea ühele poole saada. Kolmas. Väga palju ma ringi vahtida ei julge. Silmanurgast tunduks, nagu tekiks piloodi suunarka, mida ehib saatanlik naeratus, väheke vahtu ja silmad hakkaksid juhil peas kilama nagu punanahal, kes oma esiisade maa on kahvanägude viskivaadi vastu vahetanud.
Neljas käik. Arutame omavahel, et ei tea, kas masin ikka esi või tagavedu. Vahet pole, veab milline ratas tal siis parasjagu ka veab. Kiirus aina kasvab. Seda ka vist afektiseisundis talle pobisesin. Spidomeetrile mina enam vaadata ei julge. Suures paanikahoos läheb ka issameie lugemine sassi. Õnneks lõppes asfaldt ja masin peatus. See läks napilt.
Tagasisõites sain ise rooli istuda. Kruiisisin vaikselt. Kaabu peas ja taskus vilepill ... huulil laul ja kaabu küljes sinilill. Ole'
Neljas käik. Arutame omavahel, et ei tea, kas masin ikka esi või tagavedu. Vahet pole, veab milline ratas tal siis parasjagu ka veab. Kiirus aina kasvab. Seda ka vist afektiseisundis talle pobisesin. Spidomeetrile mina enam vaadata ei julge. Suures paanikahoos läheb ka issameie lugemine sassi. Õnneks lõppes asfaldt ja masin peatus. See läks napilt.
Tagasisõites sain ise rooli istuda. Kruiisisin vaikselt. Kaabu peas ja taskus vilepill ... huulil laul ja kaabu küljes sinilill. Ole'
No comments:
Post a Comment