Nagu kõvade tehnikameeste etikett ette näeb, vaatame enne liikuma asumist kord oma tehnika üle ja siis aitab sellest Leedust ning suundume märksa põnevamasse maailma. Ilm on ilus.
Tervistundub kah kõigil korras olevat. Suundume hanereas Valgevene piiri poole. Piiripunkti nime enam ei mäleta, kuid Vennad olid teinud head tööd ja trehvasime piiripunkti (kindlasti mängisid rolli ka ehk kellaaeg ja üldine tähtede soodne seis) ajal, mil konkurente eriti ei olnud. Mina natuke kartsin. Soengud ja vunts olid kõigil kenasti seitlisse säätud. Piiripunkt - harjutasime enne Sveniga "paariks loed" ja sünkroonis vasakule vaatamist. Kord olgu krt majas, kui rivitrilli pannakse tegema! Aga pettumus ... ei midagi sellist. Esimeses vahipostis tervitas meid kena (pean silmas välimust, kuna sisemist ilu ei julgenud raalima asuda), kuid äärmiselt range hoiakuga nooremapoolne preili. Kirjutas midagi paberile ja jälle saime mõned head meetrid bürokraatiale lähemale veereda. Nüüd siis põhiline askeldamine algab. Oma laiskusele appelleerides, delegeerisin kogu paberimajanduse Sveni kanda. Kui viibati, siis vantsisin kohale, pistsin oma peakolu kuskilt järjekordsest luugist sisse ja raporteerisin "da, Andres Oja zdes I nihuja plahoova ne planeerivaju. V mašine unas tva butõlok Vana-Tallinn I agurtsõ".
Pabereid tuli täita ikka ohtralt. Vennad, kes olid enne seda kadalippu kordi ja kordi läbi teinud, olid oma kogemusega meie amatööride hulgas nõutud mehed. Protsess ei võtnudki kaua aega. Ca paari tunniga saime endid ja oma neljarattalised ametlikult valgevene pinnale veeretada. Kaotusi ei olnud. Midagi ära ei võetud. Valdise ja Kolju nullkahekases oli ka TV ajutiselt stand-by režiimi pandud. Ees on ootamas, karm kord ja odav bensiin.
Laulgem härrased !
No comments:
Post a Comment