Thursday 29 December 2011

Reede 16.09.2011 - Sissekanne 1: Kiievi lõpupauk ööklubis D-Lux

Vastuvõtu ametlik osa läbi ja aeg suunduda üksmeeles viimasele, ametlikult Kiievi programmi kuulunud diskole. Grand finale paugupaigaks oli Vend2 valinud välja über-eliit diskoteegi D-Lux. Asus see kuskil künka otsas. Trepp, mida mööda maisesse paradiisi vantsisime, oli päris pikk. Kenasti valgustatud. Vaidlesime, et kes järgmistest tegelastest jõuaks teoorias kõige kiiremini trepist üles: a) Erki Nool - viidates tema sportlikele võimetele; b) Sergei Bubka - viidates tema kõrgushüppe teibale; c) Andrus Värnik - viidates tema limitless mojo'le või d) seltskonna- ja Kroonikatibi Charlene Rennit - viidates tema disko- ja glamuurilembusele. Konsensust me selles küsimuses ei saavutanudki.
Ukse peal oli kord karm. Seda, siis just peaasjalikult riietuse osas. Ja küllap vaadati ikka ka piisavalt kriitilise pilguga näkku. Vahet ei olnud, kas su stiilselt lõhkiste ja lohakate Armani teksade värvlivahelt turritasi välja bokseritel ilutsev kuldne Cabbana logo ning jalga ehtisid viimae malli trendiketsid. Sellise komplekti puhul jäid klubiuksed ikkagi sinu jaoks suletuks. Uksepeal oma rasket leiba teenivad gorillad aktsepteerisid vaid lakkkinga ja triiksärki. Pean ütlema, et valdavalt olime me kõik riietuse osas küllaltki vabas vormis asja võtnud. Eelmises postituses korra äramainimist saanud hindu saadetigi uksepealt tagasi. Sama saatus oli esmapilgul ka meile määratud. Kuid Vend2, esmaklassiline läbirääkija ja ilmselgete organiseerimisvõimetega noormees nagu ta on, suutis ikkagi šveitseritele asja selgeks teha. Ma ei tea, mis privileeg see nüüd oli, kuid sisse saime me vist kõik. Klubi nägi välja selline:



Asus see kolmekorruselise hoone kolmandal korrusel. Teisel oli mingi lounge’I moodi asi ja esimesel korrusel asusid urinaariumid ja oli võimalik osta ka kullakarvalisi meeneid. Mida täpsemalt, seda paraku enam ei mäleta.
Inimesed klubis olid ilusad. Ja pididki olema, arvestades uksepeal valitsevat “nägu meeldib ei meeldi” süsteemi. Muusika oli hea. Nagu ikka, oli meil laud kaetud ja kohadki olid more or less kõige parema vaatega, st otse tantsuplatsi servas. Levis ka legend, et ole sa ise kui kõva mees tahes, kuid kui sul selles klubis oma lauda ei ole, siis ei ole sa ikkagi mitte keegi. Meie olime seekord need KEEGI-d.

Pean tunnistama, et Shootersi kõrtsis tundsin end kodusemalt. Mingi osa meie seltskonnast tõmbas ikka tantsujala kenasti käima.

Mingi hetk otsustasime Ülo ja Koljuga, et Kiievi disko norm on nüüd selleks korraks täis saanud ja hülgasime paiga. Kuna asus see meie apartementidele küllalt lähedal, siis sellest johtuvalt otsutasime ööbimispaikadesse jalutada. Kõik päevad ei ole vennad ja … piinlik küll tunnistada, kuid sellest diskotamisest ei tulnud minu puhul isiklikult miskit suuremat välja. Kuid teades, et ees on ootamas veel tihe programm Minski ja Riia ööelus, siis ehk ei olnudki see väike puhkus liiast. Head ööd head inimesed!

Wednesday 28 December 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 7: Lahkume Tšernobõlist ja Vandersellidele korraldatakse õhtul vastuvõtt

Hüvasti Tšernobõl! Päev oli väga huvitav. Kahju ainult, et need sündmused seal 25 aastat tagasi, olid sellised nagu nad olid. Jätame oma giidiga päevinäinud kollaka kahekorruselise puumaja esisel platsil hüvasti ning samal ajal kirume endid, et miks krt küll me tohutust kaasa taritud Vana-Tallinna laadungist ühte notti kaasa ei märganud võtta. Oleks olnud kena traditsiooniline meene sisutiheda, informatisooni- ja emotsiooniderohke päeva eest. Mis seal ikka. Loll pea pidavat ihu nuhtluseks olema. Ja pange veel 10 lolli ja paistes pead kokku … mida head sealt oodata olekski.
Hakkame tagasi Kiievi poole kulgema. Öine Kiievi dekameroon oli looduse poolt igaks päevaks ettenähtud energiavarudest suure osa avansina endale nõudnud ning erinevate fluidumite toel järjepidevalt mürgitatud organismus hakkas rahutuse tundemärke ilmutama. Minul oli lisaks veel ka kurk haige (tegelikult juba Mazõrist saati – kes käskis diskopealinnas hõlmad laiali ringi kooberdada) ja nina tilkus nagu kevadile mahlakask. Kõik nõudsid üksmeelselt peatust, et külastada Tšernobõli välimises tsoonis asuvat kauplust. Osteti peamiselt karastusjooke. Tõsiselt – limonaadi, mineraalvett ja kalja. Ja paar õlut. Täpselt paar. Leiget. Hakkas parem küll!
Et kinnisest tsoonist välja saada, pidime jälle oma passe lehvitama ja läbima samasuguse agregaadi nagu sööklassegi sisenedes. Kõik tunnistati tsivilisatsiooni naasmiseks kõlbulikuks. Tore!

Tagasitee. Kes tukkus, kes viskas homo-erootilise alatooniga nalju (süüdlased ise teavad, kelle pihta ja mille eest), kes teadis rääkida mõne käredama anekdoodi, kontrollisime saja tuhande piires üksteise peast arvutamise võimeid jne. Ja nii see sõit kulgeski.

Aga nüüd kärsad … kasime endid ja läheme MEIE AUKS korraldatud vastuvõtule! Teadupärast liitust ekipaažiga nr5 Tallinnas kodanik Neil, kes suure osa oma vabast ajast resideerub Kiievis. Tema oligi meie tuleku tarvis kokku kutsunud, talle endale rohkem ja vähem tuttavaid nägusid. Galaõhtu toimus tema üürikorteris. Kõigepealt üks fotojäädvustus reisiseltskonnast:


Tänav, mille ääres Neili korter asus, oli täies ulatuses meie auks liiklusele blokeeritud. Kahele poole tänavat olid kohad sisse võtnud tuhanded ja tuhanded rõõmsad inimesed, käes just meie saabumise tarbeks aretatud sini-musta-valge kirjud nelgid ja rusikasuurused Ukraina piprapeki tükid. Paganama ilus vastuvõtt! Kes püüdis visatud nelgi hambusse... kes kaotas meelemärkuse, kui hoole ja armastusega visatud pekikamakas oimukohta tabas. Ohhhh ... Vahemärkus - peaks vist kraadima ennast … Mõned fotod tänavalt:

1. Selstkond, kes ekipaažile nr3 tulihingeliselt skaneeris


2. Ka Ülo ja Mats ei jäänud fännidest ilma


3. Ning ka Valtsi ja Tomi tarbeks oli keegi kohalik aktivist tervitava loosungi valmis meisterdanud


Neili apartementti oli kokku kutsutud küllaltki internatsionaalne seltskond. Oli mingi osa kohalikku kaadrit, oli keegi pidevalt taburetil shestikuleeriv hindu, lisaks oli keegi tütarlaps, kelle isa äritses kasutatud autodega ja kes ise oli suure osa oma noorusajast mööda saatnud New Yorkis. Talle meeldis minu käekell. Minule tema breketid. Arvasin, et rohkem ei olegi vaja pingutada. Eksisin. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et kellegile meeldis ka väga Neili I-Phone, sest see oli peale pidulikku vastuvõttu tänutäheks kapipealt ära “haihtunud”. Lisaks oli kohal keegi daam valges, kelle nime ei märganudki keegi küsida. Ning veel palju rohkem ja vähem kirjut kaadrit. Päris palav oli nende loetud ruutmeetrite peal, mis meile antud oli.

Programm oli iseenesest lihtne. Võtsime tervitusjooki, snäkilaud oli kaetud, muusika üürgas, rõdul sai teha suitsu, jagasime reisimuljeid. Meenus ka nüüd veel, et gaasipliidil mingi asi plõksus kogu aeg kahtlaselt. Nagu kellapomm. Mina hoidsin in case liitrisest rummipudelist konstantselt kinni juhuks, kui mingi lööklaine peaks kuskilt tulema. Ankruks või nii J Mats oli üle keskmise kõvas hoos ja seletas, ülevoolav muhelus mitmepäevase vuntsvõru all peidus, midagi daamidele. Mida ma ei kuulnud, kuid igatahes tegi ta seda väga innukalt.

Ja muud erilist ei toimunudki. Kohustuslik programm näeb veel ka ette kohaliku eliitdiskoteegi külastust.

Tuesday 27 December 2011

Neljapäev 15.09.2011 - Sissekanne 6: Ghost town - Pripjat

Supp söödud, kanafilee nürida noaga osavalt suupärasteks kuubikuteks rebitud, double morsid joodud ning minul kuulatud ära  kaaslaste pilked teemal, et miks ma, igavene till selline, hommikuselt kahe-daami-randevuult otsustasin omavoliliselt jalga lasta. Keegi ei uskunud, kui tõin põgenemise põhjuseks aniisiviina aurus kogetud ilmutuse, milles nägin, et varem magama läinud ja sadadest kilomeetritest ning mitmepäevasest keevitamisest sõgestunud korterikaaslane Mats, otsustas vastu hommikut hakata triikrauga rendikorteri parketti üles võtma. Hull mees, mine tea : )

Aga nüüd, siis aeg kätte võtta Tšernobõli ekskursioonipäeva osa number kaks. Külastame hüljatud Pripjati linna.

Kõigepealt jagaks teiega internetiavarusest leitud fotosid, milline nägi linn välja enne saatuslikku katastroofi (fotode kvaliteet tiba kehvavõitu):


Allolevalt siis linnas asunud hotell. Fotod - enne ja täna:







Linn asub tuumajaamast linnulennult ca 3-4 km kaugusel. Kui mu mälu mind ei peta, siis täieõiguslikke linnakodanikke oli õnnetuse toimumise hetkel ametlikult ligemale 48 000. Keskmine vanus olla olnud küllalt noor, kuna palju nooremapoolseid energeetika valdkonna ja ka muid spetsialiste oli üle riigi igalt poolt kokku aetud. Elu olevat olnud ilus ja sealsete töötajate keskmine sissetulek oli piisavalt hea ja suurem, kui mujal riigis. Väidetavalt olid ka kohalikud kauplused parema kaubavalikuga, kui mujal. Linnas oli mitu kooli, raamatukogud, ehitusjärgus lõpustuspark (mida paraku avada ei jõutudki, kuna enne saatuslikku pauku olid planeeritud püstitatud atraktsioonide tehnilised katsetused), haigla, hotell, lasteaiad, miilitsajaoskond (ka igati uhke kartser, mida hiljem fotodelt näha on), paar ujulat ja sprodikompleksi jne jne. Ühesõnaga korralik linn, koos korraliku infrastruktuuriga. Elumajadena peamiselt ainult kõrged korrusmajad, mida täna ka meie magalarajoonides kohata võib.

Tänaseks on katastroofist möödas veerand sajandit ja linn on korralikult võsastunud. Ja tõenäoliselt just sellepärast ei hoomanudki, kui suur see linn, siis ikkagi tegelikult oli. Tiheda võsa taustal kõrgusid viie ja üheksakordsed tondilossid - aknad puruks, uksed lääbakil. 

Kuid jagame siis meiepoolt ülesvõetud fotomaterjali:

Linna peaväljak ... taamal paistab raamatukogu / huvikeskus



Kurikuulus kukla (nukk), mida ka paljud teised turistid on minuteada üles pildistanud.




Spordisaal


Poksiring


Vaateratas


Autodroom




Korralik ujula



 




Kartser : )


Ühe korteri köök


Kartseri uks

 
Koolimaja


 





Vannituba 






Jõulupuhkus on läbi!!!

Vabandan kõikide reisikaaslaste ning teiste sadade-miljonite kaas(a)elajate ees, kes harjusid reisimuljetega (loe: lollustega) end kursis hoidma, unne suigutama, lapsi hirmutama või mis iganes riituste tarbeks kasutama. Vaheapeal jooksis kirjasoon lootusetult umbe, st oli kiire ja nappis aega rahulikult oma peakolusse ähmaselt talletatud mälestuste taasesitamiseks. Eks ka jõulurahu nõudis oma... Oli vältimatult vaja aidata põgenema sadu sigu, kellede õelad peremehed tahtsid neid jõululauale panna (valmis sellest aktisoonist ka käsikiri filmiks "Piglers List")

... oli vaja endale jõulukõhtu vormida (küsimus - kas püksirihmale võib ka kääridega uue augu juurde uuristada või oleks siiski mõtekam kasutada naasklit?)... Oli vaja kuusk näpata ja otsida mõni inglike, kes vabatahtlikult oleks nõus kuuse tippu paariks nädalaks end istuma sättima. Ühesõnaga - traidtsionaalsed pühadeeelsed toimingud.
Aga nüüd võtan tuhandeid kirjaridu lohakalt sirgeldanud hanesule ja pärgamendi jälle kätte ning toon seltskonna ka reisikirjelduses peagi koju tagasi. Jäänud veel ju kõigest päev Tšernobõlis, öö Kiievis ja tagasisõit. Teekond täis kilomeetreid, ootamatusi, samu nalju, samu katteta lubadusi (a'la “krt, enam ei võta”). Ühesõnaga, kõik läheb vanas  vaimus edasi ja mitte S&¤#GI ei muutu!