Hüvasti Tšernobõl! Päev oli väga huvitav. Kahju ainult, et need sündmused seal 25 aastat tagasi, olid sellised nagu nad olid. Jätame oma giidiga päevinäinud kollaka kahekorruselise puumaja esisel platsil hüvasti ning samal ajal kirume endid, et miks krt küll me tohutust kaasa taritud Vana-Tallinna laadungist ühte notti kaasa ei märganud võtta. Oleks olnud kena traditsiooniline meene sisutiheda, informatisooni- ja emotsiooniderohke päeva eest. Mis seal ikka. Loll pea pidavat ihu nuhtluseks olema. Ja pange veel 10 lolli ja paistes pead kokku … mida head sealt oodata olekski.
Hakkame tagasi Kiievi poole kulgema. Öine Kiievi dekameroon oli looduse poolt igaks päevaks ettenähtud energiavarudest suure osa avansina endale nõudnud ning erinevate fluidumite toel järjepidevalt mürgitatud organismus hakkas rahutuse tundemärke ilmutama. Minul oli lisaks veel ka kurk haige (tegelikult juba Mazõrist saati – kes käskis diskopealinnas hõlmad laiali ringi kooberdada) ja nina tilkus nagu kevadile mahlakask. Kõik nõudsid üksmeelselt peatust, et külastada Tšernobõli välimises tsoonis asuvat kauplust. Osteti peamiselt karastusjooke. Tõsiselt – limonaadi, mineraalvett ja kalja. Ja paar õlut. Täpselt paar. Leiget. Hakkas parem küll!
Et kinnisest tsoonist välja saada, pidime jälle oma passe lehvitama ja läbima samasuguse agregaadi nagu sööklassegi sisenedes. Kõik tunnistati tsivilisatsiooni naasmiseks kõlbulikuks. Tore!
Tagasitee. Kes tukkus, kes viskas homo-erootilise alatooniga nalju (süüdlased ise teavad, kelle pihta ja mille eest), kes teadis rääkida mõne käredama anekdoodi, kontrollisime saja tuhande piires üksteise peast arvutamise võimeid jne. Ja nii see sõit kulgeski.
Aga nüüd kärsad … kasime endid ja läheme MEIE AUKS korraldatud vastuvõtule! Teadupärast liitust ekipaažiga nr5 Tallinnas kodanik Neil, kes suure osa oma vabast ajast resideerub Kiievis. Tema oligi meie tuleku tarvis kokku kutsunud, talle endale rohkem ja vähem tuttavaid nägusid. Galaõhtu toimus tema üürikorteris. Kõigepealt üks fotojäädvustus reisiseltskonnast:
Tänav, mille ääres Neili korter asus, oli täies ulatuses meie auks liiklusele blokeeritud. Kahele poole tänavat olid kohad sisse võtnud tuhanded ja tuhanded rõõmsad inimesed, käes just meie saabumise tarbeks aretatud sini-musta-valge kirjud nelgid ja rusikasuurused Ukraina piprapeki tükid. Paganama ilus vastuvõtt! Kes püüdis visatud nelgi hambusse... kes kaotas meelemärkuse, kui hoole ja armastusega visatud pekikamakas oimukohta tabas. Ohhhh ... Vahemärkus - peaks vist kraadima ennast … Mõned fotod tänavalt:
1. Selstkond, kes ekipaažile nr3 tulihingeliselt skaneeris
2. Ka Ülo ja Mats ei jäänud fännidest ilma
3. Ning ka Valtsi ja Tomi tarbeks oli keegi kohalik aktivist tervitava loosungi valmis meisterdanud
Neili apartementti oli kokku kutsutud küllaltki internatsionaalne seltskond. Oli mingi osa kohalikku kaadrit, oli keegi pidevalt taburetil shestikuleeriv hindu, lisaks oli keegi tütarlaps, kelle isa äritses kasutatud autodega ja kes ise oli suure osa oma noorusajast mööda saatnud New Yorkis. Talle meeldis minu käekell. Minule tema breketid. Arvasin, et rohkem ei olegi vaja pingutada. Eksisin. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et kellegile meeldis ka väga Neili I-Phone, sest see oli peale pidulikku vastuvõttu tänutäheks kapipealt ära “haihtunud”. Lisaks oli kohal keegi daam valges, kelle nime ei märganudki keegi küsida. Ning veel palju rohkem ja vähem kirjut kaadrit. Päris palav oli nende loetud ruutmeetrite peal, mis meile antud oli.
Programm oli iseenesest lihtne. Võtsime tervitusjooki, snäkilaud oli kaetud, muusika üürgas, rõdul sai teha suitsu, jagasime reisimuljeid. Meenus ka nüüd veel, et gaasipliidil mingi asi plõksus kogu aeg kahtlaselt. Nagu kellapomm. Mina hoidsin in case liitrisest rummipudelist konstantselt kinni juhuks, kui mingi lööklaine peaks kuskilt tulema. Ankruks või nii J Mats oli üle keskmise kõvas hoos ja seletas, ülevoolav muhelus mitmepäevase vuntsvõru all peidus, midagi daamidele. Mida ma ei kuulnud, kuid igatahes tegi ta seda väga innukalt.
Ja muud erilist ei toimunudki. Kohustuslik programm näeb veel ka ette kohaliku eliitdiskoteegi külastust.
Pildid on ausad ja ehedad. Naiste eest oleme püüdnud neid kiivalt varjata - aitähh Oja, jälle - toredate piltide eest. Parimad raamime ära:-P
ReplyDelete