Vabandan kõikide reisikaaslaste ning teiste sadade-miljonite kaas(a)elajate ees, kes harjusid reisimuljetega (loe: lollustega) end kursis hoidma, unne suigutama, lapsi hirmutama või mis iganes riituste tarbeks kasutama. Vaheapeal jooksis kirjasoon lootusetult umbe, st oli kiire ja nappis aega rahulikult oma peakolusse ähmaselt talletatud mälestuste taasesitamiseks. Eks ka jõulurahu nõudis oma... Oli vältimatult vaja aidata põgenema sadu sigu, kellede õelad peremehed tahtsid neid jõululauale panna (valmis sellest aktisoonist ka käsikiri filmiks "Piglers List")
... oli vaja endale jõulukõhtu vormida (küsimus - kas püksirihmale võib ka kääridega uue augu juurde uuristada või oleks siiski mõtekam kasutada naasklit?)... Oli vaja kuusk näpata ja otsida mõni inglike, kes vabatahtlikult oleks nõus kuuse tippu paariks nädalaks end istuma sättima. Ühesõnaga - traidtsionaalsed pühadeeelsed toimingud.
Aga nüüd võtan tuhandeid kirjaridu lohakalt sirgeldanud hanesule ja pärgamendi jälle kätte ning toon seltskonna ka reisikirjelduses peagi koju tagasi. Jäänud veel ju kõigest päev Tšernobõlis, öö Kiievis ja tagasisõit. Teekond täis kilomeetreid, ootamatusi, samu nalju, samu katteta lubadusi (a'la “krt, enam ei võta”). Ühesõnaga, kõik läheb vanas vaimus edasi ja mitte S&¤#GI ei muutu!
Tore...Sellise tempoga jõuame jaanipäevaks ehk koju :)
ReplyDeleteVingujate kommentaaridest siin lugu ei peeta!: )
ReplyDeleteKedagi varitseb vingumürgituse oht?
ReplyDeleteMiks peaks kedagi varitsema vingumürgituse oht?
ReplyDelete