Kolmapäev 14.09.2011 - Sissekanne 3: Kiiev

Hakkasime Kiievile lähenema. Sellest andis märku umbes 10 km enne linnapiiri üsna arvestatav ummik. Pidavat seal see vägagi tavaline olema. Ilm oli mõnusalt suviselt soe. Sisenemisel Kiievisse leidis aset ka meie ainus kokkupuude miilitsaga, st maantee patrulliga. Peeti meie kolonni esimene auto kinni. Oli äkki ekipaaž nr1. Tänu Tehnikadirektori eeskujulikule imemistehnikale … vabandust, st ikka puhumisele, ei reageerinud joovet indikeeriv näiduk grammivõrdki. Selle tulemusel laienes vist ka usaldus teistele ekipaažidele. Tubli töö Tapio!

Jõuame lõpuks linna südamesse. Liikluse kiirus umbes meeter minutis. Ekipaaži nr1 masina temperatuurinäiduk hakkas juba punasesse tsooni jõudma. Meiegi Nullkaheksa mootori töötemp oli kõrgem, kui normaaltingimustel.

Keset ummikut peatus meie auto kõrval üks UA registreemismärki kandev Infinity tüüpi maastur, kus istusid kaks kena tüdrukut. Lasid lõokesed akna alla ja hakkasid meiega vägagi arusaadavas eesti keeles rääkima. Kahjuks süttis fooris roheline tuli ja ei olnud võimalik rohkem tuttavaks saada. Sadu ja sadu autosid ja täiesti lambist trehvasid eesti taustaga inimesed kõrvale. Hakka või uskuma Hemingway väidet : )

Otsustasime oma apartementide asja kohe korda ajada. Plaanitud oli siis võtta otse linna südamesse 5 stuudiokorterit, kus õhtuti rahulikult aega surnuks lüüa. Minul oli kaasas juturaamat, Toomasel üks katkiläinud roster, mille ta plaaneeris vaikselt köögilaua taga nokitsedes paari õhtuga jälle töökorda seada. Ekipaaž nr3-l oli kaasas hunnik vanu villaseid sokke, mida nad lööktöö korras lubasid paikama hakata. Ühesõnga, tegemist oli kõigil planeeritud küll ja küll.

Korterid olid mõnusad. Vend2 oli teinud head tööd. Põhimõtteliselt kaks sammu ja olidki linna peaväljakul. Autod parkisime tänavale. Olgu etteruttavalt ka ära öeldud, et küsiti selle parkimise eest ka raha. Meie auto oli pargitud vähe eemale rahakogujast ja ärasõidu hommikul tegime kiirelt minekut. Meist jäi maha ainult pahmakas poolpõlenud kütuse vingu. Vabandame Matsiga parkimiskorraldaja ees!

Ja veel üks pidulik sündmus. Meie raadio skännis välja esimese raadiojaama. Tuli meil mõlemal pisar silma ja hakkasime Matsiga laulma “Mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga väga ilus…”

Kas keegi tõesti ei suutnud paremat fotomaterjali Kiievist tekitada?

Tomašenko pooldajate telklaager linnatänaval. Vend2-e jutule tuginedes, siis pidavat UA-s olema see täiesti omaette ettevõtlusharu, kus saad tellimuse meeleavalduseks, ajad rahva kokku ja teed meeleavalduse ära. Ehk kamp inimesi, kelle vaated ja põhimõtted ei pruugi üldse meeleavalduse eesmärgiga ühtida. Tsiteerides heas sõbra sõnu, siis "Töö on töö. Vaja peksan rehte, vaja amüseerin peremehe naisega"

Õhtul läheme linnapeale ja homme planeeritud siis kauaoodatud väljasõit Tšernobõli tuumajaama ja kummituslinna.

Kolmapäev 14.09.2011 - Sissekanne 2: Hommik. Äkki sõidame täna isegi Kiievi poole

Linnud laulavad väljas. Ideaalne! Ärkasin mõnusasti puhanuna ja erakordselt värskena. Tõusin voodist, ringutasin ja vilistasin lõbusat viisijuppi muusikalifilmist "Mary Poppins". Avasin akna ja tõmbasin sõõrmeisse kuupmeetri jagu hommikuselt karget Mazõri atmosfääri. Ilus hommik, maaliline vaade, kõik on ilus.

Palusin Svenil ka TV sisse lülitada, et mõnest kohalikust taevakanalist valjult kohalikku estraadi kuulata. Sest lihtsalt nii hea oli olla. Tegin voodi eeskujulikult üles, voltisin oma flanellpidžaama piinlikult kokku ja panin ära reisukohvirsse. Ootasin juba väga hommikusööki, et koos toredate ja vähemalt sama puhanud reisikaaslastega üks tervislik hommikusöök maha pidada. Mats lubas hommikusöögilauas rõhku panna peamiselt soja- ja tofutoodetele. Minul isutas rasvata piima järele. Tervisklikkus ennekõike. Tahame ju kõik üksteisele heaks eeskujuks olla. Järsku piiksus meie kahetoalise numbritoa telefon… või mis asja?!

Midagi piiksub krt voodi ees põrandal! Kus? Oi kurja, kas tõesti juba äratus?! … kas Mazõri linna tsirkuse elevanditaltsutaja on oma trupiga mul öösel edasi-tagasi üle pea trampinud? Miks põsk padja külge kleepunud on? Kes mu riided nii osavalt kaootiliselt on põrandale laiali laotanud? Ei tea, kas julgeb üldse ennast liigutada? Meenusid hägused pildid napilt paar tundi tagasi toimunust. Viineripirukad, Paša, puhvetilaua taga kõikunud Tom, kalapilguga ekipaaž nr5 täies koosseisus ja kaasaarvatud mina ise vastu puhvetiletti nõjatumas. Kas tuleb ikka sama ilus päev nagu äsja lõppenud ünenägu ekslikult tõotanud oli? Loll oleks vist seda loota : ) Karm reaalsus on kohale jõudnud.

Kokkulepitud kellaajal olid kõik enam vähem rivis. Hommikusööki sõid vist meie seast vähesed. Kuigi hommikusöögilaud oli igati adekvaatne. Ööbimise juurde hommikusöök iseenesest included ei olnud. Pooleks lõigatud keedumuna, mida katmas kerge majoneesikiht ja kaunistuseks konservhernes. Erinevad salatid. Ja ühtteist veel.

Täna siis sihiks Kiiev. Tuleb järjekordsed sajad kilomeetrid rehvimustriga ära kaunistada. Mina sätin end sedakorda meie Nullkaheksa tagumisele istmele … koos ekipaaži nr2 liikme Valdisega. Ajasime juttu ja tegime kergelt remonti. Kõik autod olid endiselt kenasti rivis ja Kiiev tundus ainult vormistamise küsimus olevat. Päev tõotas küllalt palav tulla. Energiat täis ekipaaž nr1 (foto tehtud autosse paigaldatud spy kaameraga - nagu tähelepanelikud ehk juba allolevalt fotolt märkasid, siis Tehnikadirektori näos ei liigu sõidule keskendudes ükski lihas - ja niimoodi 500 km jutti):

Piiriületus läks täitsa ladusalt. Jälle hulk bürokraatiat, kuid pahatahtlikult ei suhtunud keegi. Ning aega ei läinud ka vist oluliselt kauem, kui maale sisenedes. Huvitav oli see, et Valgevene ja Ukraina piiripunktide vahel oli üks tubli 10 või rohkemat kilomeetrit “eikellegimaad”. Ukraina piiripunktis tekitas tehnika jälle elavat uudishimu. Veel vähe paberitega jahmerdamist ja olime legaalselt Ukraina territooriumil. Esimeses suuremas asulas (oli äkki mingi linn?) tervitas meid elusuuruses, julgen oletada, hävitaja.

Midagi põnevat vist teepeal ei toimunudki. Mõõtsime armutult kilomeetreid ja pidasime maha ka ühe kapotipikniku.

Kohtume Kiievis!

Kolmapäev 14.09.2011 - Sissekanne 1: Varahommik hotelli lobbys

Kell võis olla kuskil 4 hommikul. Taksod peatusivad pidurite vilinal hotelli ees. Uksed avanesid ja igast kukkus keegi välja, resultaaditu ja raske patrull seljataga. Autentsete kuramaažide vaieldamatud guurud saabusid klubist nelja, kahe ja viiekäpakil. Mõned meist olid juba gramm varem hotelli puhkama heitnud.

Peale kõva pidu tekib teadupärast alati kõva söömasoov. Osad desperaadod veel magama ei läinud ja otsustasid puhvetis pakutavast viimast võtta. Ja seda sõna otseses mõttes. Täpsemalt siis:

·         Söödi ära kõik klaasivitriinis eksponeeritud viineripirukad. Kui palju, seda ei teagi täpselt. Igaljuhul PALJU!

·         Kindlasti sai söödud midagi veel… mida enam ei mäleta.

·        Joodi ära kõik lääne päritolu energiajook ja sinna kõrvale ka soliidne kogus varahommiku-viinushkat.

·         Kas joodi veel lisaks midagi? Ei mäleta … mitte ei mäleta. Kui võtta aluseks asjaolu, et hiljem hambaid pestes hambahari konkreetselt klahvide vahele kinni kiilus, siis kindlasti sai ka muid surrogaate mekitud.

Lobby"baari" lauad olid sel varasel hommikutunnil küllaltki koormatud. Kindlasti ei olnud ühegi külastaja promill alla 3-e. Arvan, et meil endil kaasa arvatud. Lalisesime sõbralikult. Võtsime päeva kokku, kritiseerisime üksteise vuntse ja klubis altvedanud individuaalseid kuramaaži tehnikaid ning tegime ka järgmiseks päevaks plaane. Näiteks, ekipaaž nr5 tahtis täies koosseisus Mazõri meierei ees oleva hiigelsuure kohupiimamolekuli mudeli ees kindlasti pilti teha. Üldse valdas neid kogu reisi aja kange tahtmine kõkvõimalikke piimandusmuuseumeid külastada. Väike kõrvalepõige – kas kellegil on Tere piimatööstuses udar sees? Kuna me oma reisil nende soovidega eriti ei arvestanud, siis nüüd jõuludeks tahaks mõlemale ekipaaži nr5 liikmele kinkida eksukrsiooni keefiri liini juurde. Andke julgelt teada, kui kellegil selline võimalus olemas!

Aga ok, olulise teemaga edasi. Kellaosuti neelas armutult hommikuse ärkamiseni reserveeritud minuteid. Saime ka ise aru, et energiaavanss, mis me järgmisest päevast võtame, maksab meile kindlasti kätte. Kui nüüd tsiteerida jällegi klassikuid, siis müüdava armastuse ja nikotiini atmosfääris lendas aeg armutult ja märkamatult. Õhus levis nähtamatu lööklause "pärast meid hakaku või hotelli kõrval looklev jõgi üle kallaste ajama". Kuid nii me siis seal rahulikult tiksusime. Kõigil oma avalikult lärmakad unistused, illusioonid, emotsioonid ja hallutsinatsioonid.

Korraga laekus meie seltskonda keegi kohalik, kes tutvustas end musjöö Pašana. Nagu ma juba ühes varasemas blogi postituses olen välja ütelnud, siis esimese terekäe peale ei tasu ikka iga inimest usaldama hakata. Paša oli rahvamees või vähemalt üritas ta igati  sedalaadi muljet jätta. Esimese 5 minuti "valige mind" stiilis Paša kõne lubas oletada, et tegu on kohaliku autoriteediga, kelle ametlikult kroonimata võim linnas ei ole grammigi sitem, kui härra Linnapeal endal. Ma kahjuks täpselt ei mäleta, mida ta seal tuututas, kuid niipalju küll, et:

• "kõik asjad ajame korda"
• "peaks ikka mingid bisnessi pööritama hakkama"
• mida meie teeme, kuhu läheme ja miks läheme

Igaljuhul hakkas mulle mingi hetk asi kahtlane tunduma. Muudkui uuris ja puuris jne. Ma siis eestikeeli avaldasin oma arvmust ka kallitele kaasjoodikutele, mille peale Paša kuidagi ärritus. Pean ütlema, et ma ei olnud mingil põhjusel juba meie põgusa tutvuse alguses kõige sõbralikumalt selle natuuri vastu meelestatud. Ma ei ole reeglina paranoiline ja ette negatiivselt meelestatud (vähemalt enda arust mitte), kuid midagi sellest tegelases mulle ei istunud. Küsis meie kontakte, e-kirja aadresse jne. Soovitasin soojalt mitte omi kontakte jagada. Poliitilistele radadele ta meie vestlust vist ei tüürinud. A võib olla ma lihtsalt seda ei suutnud enam fikseerida. Mingi hetk saime vist jõuga ta seltskonnast lahti.

Hotelli tuppa jõudsin täpselt kell "kurat seda teab". Pea padjale. Kes hommikul sõidab? Kuna Mats sai magama tunnike või paar varem, siis loositõmbamine jääb hommikul ära. Poetasin talle Nullkaheksa võtmekimbu tekialt väljaturritava varba otsa. Ja äratuseni jäi nii umbes tundi kaks : )

Teisipäev 13.09.2011 - Sissekanne 6: Diskoteek! Pervõi taanets, valivad naised ja lühemad mehed

Usaldusväärsetele luureandmetele tuginedes teadsime kõik, et Mazõr on teada-tuntud Valgevene "peopealinn". Ei saanud ka meie kuidagi ennast sellest glamuurist ja bakhanaalist lasta puutumata jätta. Kogu reisiseltskonna tantsujalad sügelesid. Mina isiklikult kartisn juba, et olen meie nullkaheksa jalamatist mõne seniavastamata jalaseene saanud. Nii hirmsasti tantsujalg sügeles.

Klubipääsme lunastamiseks pidi kümmekond meetrit edasi vantsima, et teisest uksest piletikassa juurde pääseda. Pilet maksis vist ca 10 tuhat kohalikku (sel hetkel sai ühe euri est 7500 kohalikku). Piletid käes, tõmbasime veelkord seitlid paika, sügasime ootusärevuses vuntsi, nööpisime triiksärkide paar ülemist nööpi (kuni nabani) lahti, pilgutasime üksteisele silma ja lahingusse. Keegi vist pakkus ka välja, et teeme ühe grupikalli ... tema sisenes kluppi natuke hiljem, kui suurest hoobist toibudes vaikselt jälle meelemärkusele tuli. Ei ole siin vaja midagi valesid signaale välja saata!

Enne kluppi minekut võtsime omale ka varjunimed. Väike konspiratsioon ei tee kunagi paha. Eriti veel sellises riigis, kus me parasjagu olime. Ühesõnaga, kluppi sisenesid rinnad kummis: Raulito, Fenucchi, Günther, Kasutu Gustaavo, Kessusisselasi, Ülo : ), Pilvedeall, Imrerammul, Batman Bin Superman.

Klubi oli küllalt ruumikas. Igasugu nurgataguseid jagus kõigile. Inimesi teab mis palju ei olnud. Võiks isegi öelda, et pigem vähe. Oli üks väike laudkond, mille ümber mingid kohalikud püssid pidasid sünnipäeva. Ilus ikka vaadata, kui härmas viinapudel peadpööritava kiirusega lauas ringi käib  ja ühegi punahuule grimass ei reetnud vastikust mõrudat mekki joogi vastu. Tormasime ka kohe baarileti äärde. Kes võttis õlut, kes rummijooki koolaga, kes lasi omale serveerida ühte korraliku lillevaasi mõõtu anumasse konjaki ja õunamahla segu (see kallis jook lõpetas kahjuks  mõne minuti pärast meeste wc glasuuritud potis). Seisime seal siis kõik tähtsa näoga ja ootasime, et kohe kohe hakkavad peonäljas massid uksest-akendest sisse tungima. Teisipäev ju ikkagi! Ootame ...

Mõned julgemad neidised võtsid juba tantsuplatsil kohad sisse. Üks valge särgiga vibunina rikkus ühel meieseast peo kohe alguses ära, kuna andis tagasihoidlikule ülesaali tango pakkumisele üleolevalt korvi. Aga oodake, pidu veel noor. Küll ka uimase põhjamaalase temperament nelikümmend ja pluss kraadi jookide abiga tuurid üles tõmbab. Indeed!

Baarist sai jooki tibatillukeste klaasidega. Tegelikult oli klubis ka kaks suuremat klaasi, kuid üks oli kuskil kasutuses ja teine oli vist parasjagu pesus. Palve, "Pange palun mu rumm-koola sisse laimi ka" juures pidi miimika appi võtma, mis poleks häbi teinud ühelegi pantomiimile. Ma ei ole kindel, kuid tundus, et miimika ja mõmina peale sai baarmen aru, et kas on vaja üks viirpapagoi joogi sisse pigistada? Loobugem. Saab ka ilma laimita.

Külastajate hulk ei tahtnud oluliselt suureneda. Midagi ikka tilkus ukse vahelt sisse, kuid kasinalt. Tantsuplats oli ilmselgelt alaekspluateeritud. Oli ka väike kaklus, kuid õnneks meie osalised ei olnud.

Pidasime patrullis vastu vist ca kella 3:30-ni. Mingi hetk hakkas astraalkeha väsimuse tundemärke ilmutama. Ikkagi pikk päev roolides ja kõrvalistmetel. Ja kes oli tukkunud tagaistmel … 

Meenub veel ka üks seik, kus mingisugused kohalikud omasooiharad püüdsid mõnedega meist sidemeid luua. Agressiivsed nad oma strateegialt just ei olnud, kuid rammusa pribaltikumi toiduopeal kasvanud turisti ei tihanud väga ka käest ära lasta. Kuid, kuna me kõik oleme  ikka pesueht HA-HA-HAAAAA : ) heteromehed, siis sellest randevuust midagi (ÕNNEKS!) välja ei tulnud. Siinjuures peab väga hästi paika ütelus, et parem olla puu otsas, kui on oht, et paugutamiseks läheb.

Lahkume! Kõigil kaaslaseks mõte, et kindlasti tuleb rajumaid pidusid. Ja etteruttavalt, me ei eksinud!:) Järgmine pidu lõppeb kindlasti niimoodi:

Teisipäev 13.09.2011 - sissekanne 5: Tš€kk-inn ja diskole!

Pean teile kõigile tunnistama, et mul endiselt mingi Valgevene kartus sees. Ei tea isegi miks? Midagi kurja ju nagu me selle lühikese siinviibimise ajal teinud (veel) ei ole. Aga äkki sellest, et kunagi sai ühe sõbra suvilas grilli tehtud ja liha kõrvale ka kartulisalatit konsumeeritud. Minul oli taldriku alla laotatud mingi eilane ajaleht ning avatud oli see just välisuudiste leheküljelt. Ning seal oli miskit juttu ka suurest ja igavesest Valgevene Isast. Oma lohakuses ja piiritus apluses, kui olin päevinäinud alumiiniumlusikaga järjekordset kartulisalatilaadungit igavikuteele saatmas, pillasin hirmsuure keeduporgandi tüki Lukašenkale otse paremasse silma. Kiljatasin “Ossa vana raibe küll, no vahi solginäppu!” Ka piinliku täpsusega piiratud vunts sai vist vähe majoneesiga kokku. Teades, et Valgevene võimueliidi masinavärgil on "silmi" ja “kõrvu” kõikjal, siis kartsin, et ehk ka see seik on kuskilt välja imbunud. Tõmba veel oma reisusõbrad kah mingisugustesse jamadesse. Õnneks ikka nii ei läinud. Kuid nende silmade ja kõrvade kohapealt ma väga ei eksinud kah.

Hotelliks sattus meile saatuse tahtel gastiinitsa Pripjat (õigekirja eest ei vastuta). Ilus, uhke, kenakese künka otsas teine. Korruseid ka piisavalt. Fotod küll internetiavarustest, kuid täpselt selline ta välja nägi:

Hotelli lobby kirjeldades jään siinkohal nüüd natukene hätta. Kui te võtaksite vaevaks ja kujutaksite endale ette kunagist Baltijaama ootesaali, ühte korraliku vanakooli sööklat ja kultuurimaja vasemasse seina käepärastest vaheditest ehitatud puhvetinurka ning panete selle oma mõtteis kõik kokku, siis olete tegelikkusele küllaltki lähedal. Samas, marmoriga (või selle imitatsiooniga) ei oldud ka kokku hoitud.

Ei ole vist elu sees nii kaua ennast inni tšekkinud. Protseduur nägi välja järgmine. Klaasseina (mis tõenäoliselt ei olnud vähem kuulikindel, kui Lukašenka ametiauto klaasid) taga istusid kaks soliidses eas ja tugevama kehaehitusega daami. Jõudu oli neil mõlemil raudselt sama palju, kui meeskonna nr3 liikmel Koljul …

... ja kaheapeale kokku veel rohkem. Nad oleks võinud kogu meie vahva reisiseltskonna füüsilises mõttes vabalt ja igast asendist ära karistada. Passid, paberid ja kogu maine vara tuli kõik letti laduda. Oma piiritus hoolivuses ja heatahtlikkuses jätsin Matsi jälle omapäi letiäärdee asju ajama. Talle see paberimajandus tundus sobivat. Ise läksin puhvetisse, pilgutasin silma, proovisin venekeeles kildu rebida ja baaridaami tagumikust näpistada (mõtteis). Väike ebalev flirt ja oligi kohalik külm õlunaad mul pihus. Retseptsioonis olid õnneks nahksed diivanid, kus kogu konsiilium sai kenasti kohad sisse võtta. Ja nii me seal istusime ... õlu, paberid, passid, lootus ja lootusetus. Kuid kõik laabus. Saime oma toad kätte, mis olid vägagi OK! Kõigil kahetoalised. Tundsin end, kui Kommunari jalatsivabriku kontsatreial, keda 25 truult töötatud aasta eest on Õismäe kahetoalisega premeeritud.

Konspiratsiooni ja pealtkuulamist kartnud Ülo, otsustas koheselt hotelli toast jõumeetoditega demonteerida laes laiutava lühtri. Ka muud elektriseadmed said  põhjalikult läbi vaadatud ja vajadusel deaktiveeritud. Mõeldud, tehtud! Kuulake nüüd pealt myass! : ) Siin ka üks foto peen-elektroonikust:

Üksmeeles sai otsustatud, et ei vaja keegi rohkem, kui max pool tundi enese värskendamiseks. Nagu Teisipäeviti ikka, diskot peab saama! Sõbrad, kohtume poole tunni pärast all.

Teisipäev 13.09.2011 - Sissekanne 4: Tervetuloa v Mazõr!

Väljas kiskunud kahtlaselt pimedaks.  Tee, mis meid me ööbimiskohani juhatab, lookleb ja loksutab nagu hirmus. Õhus on tunda pinget ja täielikult põlemata kütuse kirbet vingu. Endiselt käimas laristava alatooniga võistlus - RAHAKUNN. Kohe jõuame tanklasse, et kuulutada välja käimasoleva vahevõistluse võitja. Ja tulemused igati üllatavad. Kõige rohkem kütust suutis kulutada etteantud trassil kõige väiksema mootoriga masin meie autopargist. Nimelt Valts ja Kolju said tooreklapi nahaalse reguleerimise ja muidu sportliku gaasipedaali käsitsemise eest kütusekuluks oma 1.3 Nullkaheksal ca 20L per 100 km! : ) Lollakad noh ... heas mõttes! Sellised need võitjad siis on, kõik kolmekesi kenasti pildil:

Jääb üle vaid fantaseerida, mida need mehe võiksid ZIL tüüpi kallutajast kütusekulu kohapealt välja võluda. Tõenäoliselt süveneks maailmas veelgi fossiilsete kütuste peagi lähenev kriis, kui neile kahele ZIL'i võtmed pihku pista. Ahjah, kes ei tea, siis ZIL näeb välja selline.

Tangime autod ja võtame suuna Mazõri peale. Olgu nüüd etteruttavalt ära öeldud, et tulemas väga sürr öö. Öö täis uusi "tutvuseid" (loe: nuhke), konjaki ja õunamahla drinki otse lillevaasist ning viineripirukaid. Kui teaks, et see kõik niimoodi lõpeb, ei oleks tilkagi võtnud! : ) Ja olemegi lõpuks hotellis.

Sarvede rünnak!

Oskab ehk keegi öelda, kas fotodel on Valgevene või Ukraina lehmad? Ei suuda kuidagi ise pilti kokku panna, et kus need fotod täpselt üles võetud said. Hüppasid lehmad tühja kohapealt nahaalselt teele. Meie linnavurled kukkusime kohe omavahel hüsteeritsema, et nüüd AMMMMUUUVAD meid raudselt sandiks. Hirmus!

• Keegi tihkus walky-talkysse nutta ja lubas elu lõpuni 3,5% piima juua, kui sellest kaosest eluga välja tuleb (äkki Tom?)
• keegi nohises niisama (äkki Valdis?, kes magas õllese peaga, tedamata milline koletu sündmuste keeris on meie ümber aset võtmas)
• kuskilt kostus setu murrakus Issameiet (äkki olin see ma ise?)
• keegi keeras raadio kõvemaks ja röökis, et kui juba minek, siis ikka stiilselt ja ainult ja veelkord ainult Mike Emelai http://www.youtube.com/watch?v=TrggexLO8GE viiside saatel (äkki Ülo ja Sven?). Ma ei tea, kas isegi sain sellest mingi trauma külge, kuid alati nüüd poes piimaleti lähedusse jõudes tuleb mul silme ette tugitöölis lösutav Emelai. Karm, krdi karm!
• Vend2-e haarasid hoopis eriskummalised hood. Ronis poolenisti auto katuseluugist välja ja kukkus hüsteeriliselt mingit Rednexi populaarselt laulu täiel kõril joodeldama (oli vist kattenai džõu ... või midai sellist). Lassona kasutas püksirihma.

Õnneks ikkagi midagi hullu ei juhtunud. Igaljuhul paras soodoma ja komorra! Oleks pidanud karjakule kohapeal sellekohase diplomaatilise noodi esitama (loe: karjuma). Samas milles temagi vaeseke süüdi on, et omalajal konservatooriumis tšellisti eriala pooleli jättis ning nüüd neid poolearuseid ja sõnakuulmatuid pudulojuseid peab õhtuseks lüpsiks koju kantseldama. Ja enidselt ei suuda meenutada, et kus see kõik ikkagi aset leidis?

Kui ma nüüd oma olematu talupoja mõistusega asjale läheneks, siis arvestades sarveotste vahekaugust üksteisest, siis ütleks, et  kindlasti on tegu Ukraina bos primigenius tüüpi udarakandjatega. Kuid samas, analüüsides udarate kaldenurka tagumise vasema jala suhtes, siis kipuks jälle kahtlustama, et tegemist täitsa tavalise Valgevene regularis-regularis lihaveisega. Ootame asjatundjate abi!

Sõidame edasi. Ainukesteks kahjudeks moraaalsed läbiealmised ja lehmas#%t rehvimustri vahel. Edasised õhtused sündmused seletavad nii mõndagi päevastest üleelamistest!

Teisipäev 13.09.2011 - Sissekanne 3: Otsime olematut ballistilist raketti ja läheme riidu!

Kätte on saabunud aeg võtta vastu järjekordne võistlus. Sedapuhku on võistlusmeistri (Vend 1) poolt võistlustandriks määratud Baranovichi linn (http://en.wikipedia.org/wiki/Baranovichi). Minule isiklikult tundus kõige igavam ja emotsioonitud kõigist läbikäidud linnadest. Kuid siis ülesande juurde.

Linna sissesõidul asuva surnuaia parklas tegime jälle üksteisele reeglid selgeks. Kaheminutiliste vahedega lasti ekipaažid linnapeale, ülesandega leida üles ja lasta kogu alltoodu taustal end fotografeerida :

1. linna x punkti kaunistav ballistiline rakett
2. linna keskväljakul asuv purskaev
3. ja üks militsionäär või sõjaväelane

Ega midagi. Eelseisva ülesande hasardist põhjustatud värisevate kätega roolirattast kinni ja tuld. Kuna GPS-s oli selle ülesande puhul forbidden, siis hakkasime kohe usinalt teeääres logelejaid tülitama. Esimene, kellel needist kinni võtsime, vaatas meid raketi küsimuse peale nagu lollakaid. Kuidas me kabajantsikud ilmaasjadest midagi ei tea. Nimelt olla too rakett juba paar aastat tagasi demonteeritud ja pidavat nüüd kuskil rauahunnikus vedelema. Miks demonteeritid, seda ei hakanud uurima tol hetkel. Kuid, kuna maast madalast on meile õpetatud, et võõraid ei tasu usaldada (ja ega ta ise ka vist 100% kindel ei olnud, et seda raketti enam paigal ei ole), siis otsustasime veel mõnel Baranovichi linnakodanikul vuntsist kinni võtta, selgitamaks täit tõde. Ja tõsi ta oli ... pursuid olidki raketi demonteerinud. Kuid pilt sai siiski raketi kunagisest asukohas, soovist oma sooritusega max punktid korjata, ära tehtud.

Ja vot nüüd selle lillepeenra asemel kõrguski enne koletu rauast monstrum:

Lisak tuli ka veel üles leida linna keskväljakul asuv über-uhke purskkaev. Ma ei tea, kas veevärgis oli mingid viimased paar aastat likvideerimatu rike olnud, kuid purskkaev oli tühi nagu Gunnar Grapsi pihud.

Ning kolmandaks. Militsionäär või sõjaväelane. Ka see ülesanne sai osavalt täidetud:

Punktijagamise ajal kiskus suureks tüliks! See jobannava rakett, mille nad olid omavoliliselt teisaldanud, oleks äärpealt tekitanud situatsiooni, kus walky-talkyd oleks ülejäänud tee vait olnud. Kuid õnneks, kõik südamealt ära karjutud, punktisüsteem ja kamraadid korda kolm pe#%se saadetud, siirdusime üle tee kovikusse üksmeelselt kreemikooki sööma. Võtame suuna Mazõr'i peale. Seal alles hakkab nalja saama!

Teisipäev 13.09.2011 - Sissekanne 2: Odav bensiin, tehnilised probleemid ja RAHAKUNNI algus

Odavast kütusehinnast saadud palaviku taustal tõmbaks oma sõprade (k.a. võimalike sõprade) listist maha järgmised füüsilised ja juriidilised isikud:

• EV
• Statoil
• Neste
• Alexela
• Lukoil
• Olerex
• jm kütusesolkijatest liigkasuvõtjad
• Muamar Kadaffi
• Silla Ants, kes on osanud oma muruniiduki nii ära timmida, et see vaevalt kütust võtab

Aeg alustada ettevalmistusi võistluseks - RAHAKUNN! Paaki voolas lahinal ca 50% odavamat kütust. Ülesande sisu seisnes selles, et kes suudab etteantud lõigul kulutada kõige rohkem kütust. Ja uskuge, tulemused on igati intrigeerivad. Kuid kõigest järjekorras. Enne vaja veel üks võistlus maha pidada.

Paagid ahnusest ja odavast kütusehinnast pimestatuna pilgenid täis surutud, istusime bensiinijaama parklas äärekivile maha ja hakkasime päeva plaane pidama. Kolju, HEA INIMENE, oskas ettenägelikult lisaks paaki libistatud bensiiniliitritele bensukast, läbi luugi, välja kaubelda ka 2 pudelit kohaliku "Žiguljovskaja" õlut. Maitses täitsa ok, päike tagus sajaga lagipähe, päev veel alles lõunas ... mida sa  veel tahta oskad! Arvake, kas seiskasime ca 15-20 minutilise koosoleku ajaks autode mootird? Pakkudes JAH, mõtle palun elu üle järele ja paku uuesti : )

Nõu peetud. Rehvide vilinal bensukast minema. Saime sõita umbes 400 meetrit, kui juhtus selline lugu:

Ekipaaži nr3 nullkaheksa keeldus edasi liikumast. Ühesõnaga, aeg Tehnikadirektor Tapiol oma eksistentsi ja reisile kaasavõtmist õigustada. Nimelt otsustas mingi karbussi plastmassist priboor otsad anda (murduda). Olgu kohe etteruttavalt ära öeldud, et see oligi vist järelejäänud reisiteekonna üks tõsisemaid remonte. Kuid Tapio ja Kolju said asja küllalt kiiresti ühelepoole. Läks ehk tunnike kogu kammi peale? Remondiks kulunud aja eest said nad miinuspunkte.Mis tulevad siis säänse risuga reisile! Plastik priboor ühendati üheks tervikuks tagasi keemilise metalli abil (sama, millega Tehnikadirektor oma Opeli pool tagatiiba tagasi liimis)

Alloleval pildil näete, kuidas Vendade Audi katusel saadetakse kiirelt ja valutult igavikuteele üks "Turisti eine". Ja ühtlasi näete ka, kes olid teisipäevased Stigid.

Ja nüüd jätkatagu sõitu!

Teisipäev 13.09.2011 - Sissekanne 1: Ja nüüd Lukašenkale külla!

Nagu kõvade tehnikameeste etikett ette näeb, vaatame enne liikuma asumist kord oma tehnika üle ja siis aitab sellest Leedust ning suundume märksa põnevamasse maailma. Ilm on ilus.

Tervistundub kah  kõigil korras olevat. Suundume hanereas Valgevene piiri poole. Piiripunkti nime enam ei mäleta, kuid Vennad olid teinud head tööd ja trehvasime piiripunkti (kindlasti mängisid rolli ka ehk kellaaeg ja üldine tähtede soodne seis) ajal, mil konkurente eriti ei olnud. Mina natuke kartsin. Soengud ja vunts olid kõigil kenasti seitlisse säätud. Piiripunkt - harjutasime enne Sveniga "paariks loed" ja sünkroonis vasakule vaatamist. Kord olgu krt majas, kui rivitrilli pannakse tegema! Aga pettumus ... ei midagi sellist. Esimeses vahipostis tervitas meid kena (pean silmas välimust, kuna sisemist ilu ei julgenud raalima asuda), kuid äärmiselt range hoiakuga nooremapoolne preili. Kirjutas midagi paberile ja jälle saime mõned head meetrid bürokraatiale lähemale veereda. Nüüd siis põhiline askeldamine algab. Oma laiskusele appelleerides, delegeerisin kogu paberimajanduse Sveni kanda. Kui viibati, siis vantsisin kohale, pistsin oma peakolu kuskilt järjekordsest luugist sisse ja raporteerisin "da, Andres Oja zdes I nihuja plahoova ne planeerivaju. V mašine unas tva butõlok Vana-Tallinn I agurtsõ".

Pabereid tuli täita ikka ohtralt. Vennad, kes olid enne seda kadalippu kordi ja kordi läbi teinud, olid oma kogemusega meie amatööride hulgas nõutud mehed. Protsess ei võtnudki kaua aega. Ca paari tunniga saime endid ja oma neljarattalised ametlikult valgevene pinnale veeretada. Kaotusi ei olnud. Midagi ära ei võetud. Valdise ja Kolju nullkahekases oli ka TV ajutiselt stand-by režiimi pandud. Ees on ootamas, karm kord ja odav bensiin.

Laulgem härrased !

http://www.youtube.com/watch?v=9T2d_woxdLQ&feature=player_embedded#t=0s

Esmaspäev 12.09.2011 - Sissekanne 7: Kõva paduvihm, õlu / siider, korvpalli EM ja disko

Tund head und võib ikka imet teha. Vannitoa peeglist vaatas vastu juba täitsa inimese moodi inimene (kui ninaall turritav hõre vunts välja arvata). Ka teised nägid kordades puhanumad ja reipamad välja! Päris ilusasti oskan jama ajada, eks? : )

Igaljuhul, pilt oli kordades parem, kui ommugul. Oja, Mats, Kolju ja Ülo võtavad suuna välikohvikusse, et end vähe tankida ja kogumaks julgust õhtuseks korvpallimänguks, et vene fännisektoris Makedoonia meeskonna õnnestunud sooritustele avameelselt ja tulihingeliselt kaasa elada. Plaanisime just Vene vs Makedoonia EM mängu vaatama minna. Kuna korvpall on meile kõigile vägagi teada tuntud ala, siis jagasime omavahel ka lahkelt sellealaseid teadmisi. Ainult Ülo tuli meil natukene harida. Tema ei teadnud, et mitme punktini seda korvpalli, siis ikkagi tegelikult mängida tuleb. Sven teadis jälle omaltpoolt lisada, et kui mäng jääb viiki, siis sellele peaksid kindlasti järgnema penaltid. Nüüd küsimus spordimetoodikutele - kas olles kolmekümnendais eluaastais võiks veel laialdastele korvpallialastele teoreetiliste teadmistele peale ehitama hakata ka praktilist poolt. Või on juba hilja noortekoondise trennidega liituda?

Aga tagasi välikohvikusse. Õlu mekkis hästi. Ka küüslaugu ja juustuga leivad olid head. Seltskond oli hea. Ainult paduvihm toimetas täiesti omasoodu. Välikohviku daamidel oli tükk tegemist, et varikatustele kogunenud vihmapaunasid tühjendada.

Nüüd siis korvpallist. Saal oli suur! Inimesi oli päris mitu kokku tulnud. Väljas õlletelgi juures saime tuttavaks paari põhjanaabritest korvpallifänniga. Ja siis mäng algas. Ja siis nad viskasid korve ja vabaviskeid ja võtsid minutilisi ja nügisid üksteist ja kukkusid ja patsutasid üksteist heade soorituste korral jne jne. Täpselt nagu iluuisutamisesgi. Venemaa võitis siganapilt ja nii ilusat viimase sekundi viset ei ole juba ammu näinud.

Mäng vaadatud, suundusime oma hotelli poole tagasi. Vilniuse vanalinn oli vägagi vaikne sel õhtusel tunni. Jõudsime keskväljakule, kus toimus Gruusia korvpallimeeskonna auks välilaval mingi vastuvõtt. Peeti sütitavaid kõnesid, lauldi, mehed lõivad tantsu. Krt ma ei tea miks, kuid tekkis lambašašlõki isu : )
Ja nüüd DISKOLE! Diskosaal pakkus ka omamoodi kogemust. Arvestades, et see oli meie tripi esimene diskosaal, siis keegi ei ajanud nina vingu ning lootuses, et edaspidi saab ainult paremaks minna, tulid klubiga tutvuma. Emotsioonid - minu esimene rummijook oli küll kange nigu vanakurat, suitsuruum oli suur nagu Balti jaama ootesaal ja enamus meeskülalisi tundusid olevat mägikarabahhid. Kas meist keegi tol õhtul üldse tantsu lõi? Vaevalt.

Esmaspäev 12.09.2011 - Sissekanne 6: Süüa, magada ja siis korvpall

Hotell, mille Vilniusesse keegi hea inimene (Mats äkki?) meile möllis, oli igati eeskujulik. Autod kenasti hotelli ette parkimiseks paika rivistatud.

Ja nüüd ümber nurga asuvasse Cili'Pizzasse hommikusöögile ja -õllele. Esiplaanil - vasakult ekipaaži nr1, kogu reisi vältel diskrimineeritud Tom ja ekipaaži nr3 liige Valdis:

Peale seda tuli teha väikene beauty sleep. Ma ei tea, kuidas luksmasinaid ekspluateerinud ekipaažidel, kuid nullkaheksa kõrvaliste ei pakkunud magamiseks just teab, mis komforti ning hädasti oli vaja oma roidunud keha kuskile täisulatuses horisontaali laotada.

Katuseaknale ruloo ette ja sukeldume unenägudesse... tere jälle Ithaka-Maria, Kadri Simson ja Paula Abdull! Ma ei ole küll kindel, kuid läbi une tundus, et Mats laulis endale unelauluks "Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba ... unes teid, unes teid kindlasti näen!"

Esmaspäev 12.09.2011 - Sissekanne 5: Hakkame aga remontima rsk!

Nagu eelnevates postitustes vihjatud, siis väikest kõpitsemist vajas kaks masinat. Olgugi, et kõik ise suured meistrimehed koos, otsustati asi jätta veel suuremate meistrite hooleks. Pidavat ju Leedulastel olema annet, teha ükskõik millisest L-Euroopast toodud, kasvõi kolmest erinevast automargist, üks sõitev eksemplar kokku. Kui kunagi rohkem pappi peaks tekkima, siis tellin endale Leedu meistrite vahendusel pool Dacia Loganit, millele on juurde poogitud E-klassi Mercedese tagumised peatoed ja ZIL tüüpi veoauto uksed. Ja ärge tulge keegi ütlema, et nad sellega hakkama ei võiks saada! Vabandust, kaldusin teemast vist vähe kõrvale.

Sobilik remondipaik leitud, aeti tähelepanu vajavad autod remonditöökoja hoovile. Kolju ja Valdise nullkaheks sai koheselt sooja koha mignil tõstukil. Vendade Audi pidi oma aega ootama. Sel ajal targutas kõik see mees probleemi ja võimaliku lahenduse kallal. Tõestan: (ja panen ka jutu juurde - vsalvestasin selle vanakooli lintmakile)

Ekspert A - "seltsimehed vaadake! nirgipere on omale väljalaske kollektori piirkonda pesa teinud"
Ekspert B - "see võib küll olla ... masin kuulus enne Fred Jüssile"
Ekspert C - "kuulge, kus see külm a'le'kokk nüüd sai"

Valdise ja Kolju auto juures lendas töö linnutiivul. Peaasjalikult tähendas see seda, et paar tunkedes teadlast vantsisid ümber auto, katsusid midagi põhja alt, vangutasid peadja sügasid kummieebliga vuntsi, katsusid veel midagi jne. Olles mitte üldse pahatahtlik, siis seda vaatepilti jägldes meenusd haned, kes kaelad viltu taevas liuglevat lennukit vaatavad. Kuid, laskem asjatundjatel oma tööd teha. Meie võtsime remonditöökoja hoovi ääristanud äärekividel istet.
Mina, kui eelmise õhtu võistluse kaotanud mees, kuid kandes endiselt auga väljateenitud Stigi kostüümi, istusin samuti ekspertide seltskonnaga äärekivil. Korraga käis seljast tuline jutt läbi. Kõige paremini saavad sellest ehk aru need, kes Valli Baaris on pitsi milli-mallikat hooletult lipsutaha visanud. Vot täpselt samasugune tuline tunne käis seljast läbi. Nimelt - ekipaaži nr5 liige Sven suutis elegantse kaarega oma peaagu lõpuni imetud, ent endiselt täistuuridel hõõguva rammusa koni, mulle kraevahele lennutada. Kuna vene sõjaväe teenistuse jaoks olin ma nõukogude korra ajal veel liiga noor ja Eesti Kaitsevägi mind ka mingil põhjusel oma ridadesse ei sundinud astuma, siis tunkede seljast ära koorimine võttis mul tublisti rohkem aeg, kui sõdurpoistel. Õnneks siiski ma suuremat viga ei saanud. Peast käis küll korra mõte läbi, et nüüd tuleb töökojast üks rauasaeleht laenuks võtta, et sellega Sveni turjalt tükk nahka siirdamiseks võtta ja see kohaliku tuimestusega ning tõmbneetitega mulle seljale paigata. Ah ikka juhtub.