Nagu eelnevates postitustes vihjatud, siis väikest kõpitsemist vajas kaks masinat. Olgugi, et kõik ise suured meistrimehed koos, otsustati asi jätta veel suuremate meistrite hooleks. Pidavat ju Leedulastel olema annet, teha ükskõik millisest L-Euroopast toodud, kasvõi kolmest erinevast automargist, üks sõitev eksemplar kokku. Kui kunagi rohkem pappi peaks tekkima, siis tellin endale Leedu meistrite vahendusel pool Dacia Loganit, millele on juurde poogitud E-klassi Mercedese tagumised peatoed ja ZIL tüüpi veoauto uksed. Ja ärge tulge keegi ütlema, et nad sellega hakkama ei võiks saada! Vabandust, kaldusin teemast vist vähe kõrvale.
Sobilik remondipaik leitud, aeti tähelepanu vajavad autod remonditöökoja hoovile. Kolju ja Valdise nullkaheks sai koheselt sooja koha mignil tõstukil. Vendade Audi pidi oma aega ootama. Sel ajal targutas kõik see mees probleemi ja võimaliku lahenduse kallal. Tõestan: (ja panen ka jutu juurde - vsalvestasin selle vanakooli lintmakile)
Ekspert A - "seltsimehed vaadake! nirgipere on omale väljalaske kollektori piirkonda pesa teinud"
Ekspert B - "see võib küll olla ... masin kuulus enne Fred Jüssile"
Ekspert C - "kuulge, kus see külm a'le'kokk nüüd sai"
Valdise ja Kolju auto juures lendas töö linnutiivul. Peaasjalikult tähendas see seda, et paar tunkedes teadlast vantsisid ümber auto, katsusid midagi põhja alt, vangutasid peadja sügasid kummieebliga vuntsi, katsusid veel midagi jne. Olles mitte üldse pahatahtlik, siis seda vaatepilti jägldes meenusd haned, kes kaelad viltu taevas liuglevat lennukit vaatavad. Kuid, laskem asjatundjatel oma tööd teha. Meie võtsime remonditöökoja hoovi ääristanud äärekividel istet.
Mina, kui eelmise õhtu võistluse kaotanud mees, kuid kandes endiselt auga väljateenitud Stigi kostüümi, istusin samuti ekspertide seltskonnaga äärekivil. Korraga käis seljast tuline jutt läbi. Kõige paremini saavad sellest ehk aru need, kes Valli Baaris on pitsi milli-mallikat hooletult lipsutaha visanud. Vot täpselt samasugune tuline tunne käis seljast läbi. Nimelt - ekipaaži nr5 liige Sven suutis elegantse kaarega oma peaagu lõpuni imetud, ent endiselt täistuuridel hõõguva rammusa koni, mulle kraevahele lennutada. Kuna vene sõjaväe teenistuse jaoks olin ma nõukogude korra ajal veel liiga noor ja Eesti Kaitsevägi mind ka mingil põhjusel oma ridadesse ei sundinud astuma, siis tunkede seljast ära koorimine võttis mul tublisti rohkem aeg, kui sõdurpoistel. Õnneks siiski ma suuremat viga ei saanud. Peast käis küll korra mõte läbi, et nüüd tuleb töökojast üks rauasaeleht laenuks võtta, et sellega Sveni turjalt tükk nahka siirdamiseks võtta ja see kohaliku tuimestusega ning tõmbneetitega mulle seljale paigata. Ah ikka juhtub.
Mina, kui eelmise õhtu võistluse kaotanud mees, kuid kandes endiselt auga väljateenitud Stigi kostüümi, istusin samuti ekspertide seltskonnaga äärekivil. Korraga käis seljast tuline jutt läbi. Kõige paremini saavad sellest ehk aru need, kes Valli Baaris on pitsi milli-mallikat hooletult lipsutaha visanud. Vot täpselt samasugune tuline tunne käis seljast läbi. Nimelt - ekipaaži nr5 liige Sven suutis elegantse kaarega oma peaagu lõpuni imetud, ent endiselt täistuuridel hõõguva rammusa koni, mulle kraevahele lennutada. Kuna vene sõjaväe teenistuse jaoks olin ma nõukogude korra ajal veel liiga noor ja Eesti Kaitsevägi mind ka mingil põhjusel oma ridadesse ei sundinud astuma, siis tunkede seljast ära koorimine võttis mul tublisti rohkem aeg, kui sõdurpoistel. Õnneks siiski ma suuremat viga ei saanud. Peast käis küll korra mõte läbi, et nüüd tuleb töökojast üks rauasaeleht laenuks võtta, et sellega Sveni turjalt tükk nahka siirdamiseks võtta ja see kohaliku tuimestusega ning tõmbneetitega mulle seljale paigata. Ah ikka juhtub.
No comments:
Post a Comment