Tund head und võib ikka imet teha. Vannitoa peeglist vaatas vastu juba täitsa inimese moodi inimene (kui ninaall turritav hõre vunts välja arvata). Ka teised nägid kordades puhanumad ja reipamad välja! Päris ilusasti oskan jama ajada, eks? : )
Igaljuhul, pilt oli kordades parem, kui ommugul. Oja, Mats, Kolju ja Ülo võtavad suuna välikohvikusse, et end vähe tankida ja kogumaks julgust õhtuseks korvpallimänguks, et vene fännisektoris Makedoonia meeskonna õnnestunud sooritustele avameelselt ja tulihingeliselt kaasa elada. Plaanisime just Vene vs Makedoonia EM mängu vaatama minna. Kuna korvpall on meile kõigile vägagi teada tuntud ala, siis jagasime omavahel ka lahkelt sellealaseid teadmisi. Ainult Ülo tuli meil natukene harida. Tema ei teadnud, et mitme punktini seda korvpalli, siis ikkagi tegelikult mängida tuleb. Sven teadis jälle omaltpoolt lisada, et kui mäng jääb viiki, siis sellele peaksid kindlasti järgnema penaltid. Nüüd küsimus spordimetoodikutele - kas olles kolmekümnendais eluaastais võiks veel laialdastele korvpallialastele teoreetiliste teadmistele peale ehitama hakata ka praktilist poolt. Või on juba hilja noortekoondise trennidega liituda?
Aga tagasi välikohvikusse. Õlu mekkis hästi. Ka küüslaugu ja juustuga leivad olid head. Seltskond oli hea. Ainult paduvihm toimetas täiesti omasoodu. Välikohviku daamidel oli tükk tegemist, et varikatustele kogunenud vihmapaunasid tühjendada.
Nüüd siis korvpallist. Saal oli suur! Inimesi oli päris mitu kokku tulnud. Väljas õlletelgi juures saime tuttavaks paari põhjanaabritest korvpallifänniga. Ja siis mäng algas. Ja siis nad viskasid korve ja vabaviskeid ja võtsid minutilisi ja nügisid üksteist ja kukkusid ja patsutasid üksteist heade soorituste korral jne jne. Täpselt nagu iluuisutamisesgi. Venemaa võitis siganapilt ja nii ilusat viimase sekundi viset ei ole juba ammu näinud.
Mäng vaadatud, suundusime oma hotelli poole tagasi. Vilniuse vanalinn oli vägagi vaikne sel õhtusel tunni. Jõudsime keskväljakule, kus toimus Gruusia korvpallimeeskonna auks välilaval mingi vastuvõtt. Peeti sütitavaid kõnesid, lauldi, mehed lõivad tantsu. Krt ma ei tea miks, kuid tekkis lambašašlõki isu : )
Ja nüüd DISKOLE! Diskosaal pakkus ka omamoodi kogemust. Arvestades, et see oli meie tripi esimene diskosaal, siis keegi ei ajanud nina vingu ning lootuses, et edaspidi saab ainult paremaks minna, tulid klubiga tutvuma. Emotsioonid - minu esimene rummijook oli küll kange nigu vanakurat, suitsuruum oli suur nagu Balti jaama ootesaal ja enamus meeskülalisi tundusid olevat mägikarabahhid. Kas meist keegi tol õhtul üldse tantsu lõi? Vaevalt.
Ja nüüd DISKOLE! Diskosaal pakkus ka omamoodi kogemust. Arvestades, et see oli meie tripi esimene diskosaal, siis keegi ei ajanud nina vingu ning lootuses, et edaspidi saab ainult paremaks minna, tulid klubiga tutvuma. Emotsioonid - minu esimene rummijook oli küll kange nigu vanakurat, suitsuruum oli suur nagu Balti jaama ootesaal ja enamus meeskülalisi tundusid olevat mägikarabahhid. Kas meist keegi tol õhtul üldse tantsu lõi? Vaevalt.
No comments:
Post a Comment