Vastuvõtu ametlik osa läbi ja aeg suunduda üksmeeles viimasele, ametlikult Kiievi programmi kuulunud diskole. Grand finale paugupaigaks oli Vend2 valinud välja über-eliit diskoteegi D-Lux. Asus see kuskil künka otsas. Trepp, mida mööda maisesse paradiisi vantsisime, oli päris pikk. Kenasti valgustatud. Vaidlesime, et kes järgmistest tegelastest jõuaks teoorias kõige kiiremini trepist üles: a) Erki Nool - viidates tema sportlikele võimetele; b) Sergei Bubka - viidates tema kõrgushüppe teibale; c) Andrus Värnik - viidates tema limitless mojo'le või d) seltskonna- ja Kroonikatibi Charlene Rennit - viidates tema disko- ja glamuurilembusele. Konsensust me selles küsimuses ei saavutanudki.
Ukse peal oli kord karm. Seda, siis just peaasjalikult riietuse osas. Ja küllap vaadati ikka ka piisavalt kriitilise pilguga näkku. Vahet ei olnud, kas su stiilselt lõhkiste ja lohakate Armani teksade värvlivahelt turritasi välja bokseritel ilutsev kuldne Cabbana logo ning jalga ehtisid viimae malli trendiketsid. Sellise komplekti puhul jäid klubiuksed ikkagi sinu jaoks suletuks. Uksepeal oma rasket leiba teenivad gorillad aktsepteerisid vaid lakkkinga ja triiksärki. Pean ütlema, et valdavalt olime me kõik riietuse osas küllaltki vabas vormis asja võtnud. Eelmises postituses korra äramainimist saanud hindu saadetigi uksepealt tagasi. Sama saatus oli esmapilgul ka meile määratud. Kuid Vend2, esmaklassiline läbirääkija ja ilmselgete organiseerimisvõimetega noormees nagu ta on, suutis ikkagi šveitseritele asja selgeks teha. Ma ei tea, mis privileeg see nüüd oli, kuid sisse saime me vist kõik. Klubi nägi välja selline:
Asus see kolmekorruselise hoone kolmandal korrusel. Teisel oli mingi lounge’I moodi asi ja esimesel korrusel asusid urinaariumid ja oli võimalik osta ka kullakarvalisi meeneid. Mida täpsemalt, seda paraku enam ei mäleta.
Inimesed klubis olid ilusad. Ja pididki olema, arvestades uksepeal valitsevat “nägu meeldib ei meeldi” süsteemi. Muusika oli hea. Nagu ikka, oli meil laud kaetud ja kohadki olid more or less kõige parema vaatega, st otse tantsuplatsi servas. Levis ka legend, et ole sa ise kui kõva mees tahes, kuid kui sul selles klubis oma lauda ei ole, siis ei ole sa ikkagi mitte keegi. Meie olime seekord need KEEGI-d.
Pean tunnistama, et Shootersi kõrtsis tundsin end kodusemalt. Mingi osa meie seltskonnast tõmbas ikka tantsujala kenasti käima.
Mingi hetk otsustasime Ülo ja Koljuga, et Kiievi disko norm on nüüd selleks korraks täis saanud ja hülgasime paiga. Kuna asus see meie apartementidele küllalt lähedal, siis sellest johtuvalt otsutasime ööbimispaikadesse jalutada. Kõik päevad ei ole vennad ja … piinlik küll tunnistada, kuid sellest diskotamisest ei tulnud minu puhul isiklikult miskit suuremat välja. Kuid teades, et ees on ootamas veel tihe programm Minski ja Riia ööelus, siis ehk ei olnudki see väike puhkus liiast. Head ööd head inimesed!
Kiievis oli tore, kuigi keha ja vaim olid juba järgi andma hakanud sellele pidevalt rumm-koola kompressile. Üks puhkepäev vahele oleks kulunud marjaks ära, selle oleks sisustanud kohaliku piimandusmuuseumi külastamisele. Kui oleks vedanud, oleks isegi lüpsta saanud!
ReplyDelete