1 aasta peale starti !!!

Kindlasti paljud kunagised blogi regulaarsed jälgijad on aegajalt mõtelnud, et mis reisimeestest peale seda trippi saanud on. Kas toimus oodatud kirgastumine, mida kõik see mees sinna otsima läks või oli tegemist ühe tavalise maha visatud (loe: sõidetud ja joodud) nädalaga. Annan Teile kõigile alljärgnevalt tagasihoidliku, kuid äärmiselt tõetruu ülevaate. Ja kuna ka ümmargune aasta selle sündmuse avapaugust on möödas, siis see omakorda kannustab mind seda siin ja täna tegema. Ma ei saa lubada, et saate lugeda seda, mida sisimas ehk julgete loota ja oodata, kuid parem selgus, kui ähmane aimamine.

Ehk siis … aasta peale starti:

Tapio – väljast karm (mida ka reisi vältel ülesvõetud fotod tõestavad), kuid sisimas täna ja peale seda reisi on mees kuidagi pehmom ... nagu päikesekätte unustatud tükike rohelist plastiliini. Täna on mees niikaugel, et kolm Oopel Oomega omanikku plaanivad tema vastu ahistamissüüdistust, kuna käib öösiti omavoliliselt nende autosid remontimas. Kaelaehteks on tal Oboloni õlle logodega kaelapaela otsa riputatud Oopeli jagaja kaan. Moodne ma ütleks! Nähtud sihitult liikumas Kristiine kandis.

Kas võtaks veel reisile kaasa ? Ikka, kes siis muidu remondiks.

Tom ja Tapio

Tom – meeletult viljakas mees… igal alal! Süüdi ehk Tshernobõli rammus supp voi salat? Väidetavalt on järgmised osad seriaalist „Elu keset linna“ ja “Saladused” tema sulest tulnud. Intriigi alles hakkab saama. Lükake informatsioon ümber või makske kinni. Mina igaljuhul usun!

Kas võtaks veel reisile kaasa? Ikka, sest kelle peale muidu Tapio karjuks

Kolju – usaldusväärsete allikate andmetele tuginedes, taotleb hetkel abirahasid oma uuele ja seninägematule projektile, mille raames plaanib ta käsitsi, sinu-must-valgesse tooni, ära värvida kõik EV registreeritud buldooserid. Ja tema oli ka ainukene mees, kes reisikaaslaseks olnud Togliatti autotehase toodangu otsustas endale jätta.

Kas võtaks veel reisile kaasa? No … eee … korra võib ju veel katsetada ja võimaluse anda

Kolju ja Valdis

Valdis – töötab hetkel mingi uue Hungari piprapeki dieedi valemi kallal ja filmib oma koduhoovis selleteemalist õppevideo materjali. Seda meest reis kindlasti ei muutnud. Ta oli juba enne vähe imelik. Oma autosse, selle kohapeale, kus enne oli mingi vene pühaku väike ja viltune ikoon, on nüüd paigutatud uue iidoli, leidur Jaan Tatika ähmane foto. Aga ärme rohkem torgi.

Kas võtaks veel reisile kaasa? Vist mitte, kuid suure tõenäosusega tuleks ta ise

Mats – vunts ja habe on endiselt maha ajamata. Viimased andmed on sellised, et ummistas üleeile oma vurrudega kogemata ära troll nr 6 piletikomposteri. Olevat sellest paksu pahandust tulnud ja abilinnapea T.Aas oli isiklikult talle kolmekuulise ühistranspordi keelu andnud. Aga muidu elab endiselt hästi. Orienteerub ja orientatsioneerub. Ja ehitab küla eitedele odavaid maju.

Kas võtaks veel reisile kaasa? Kui hotellituba ei pea temaga enam jagama, siis ... no, kus sa ta nüüd siis ikka jätad

Vennad – nüüdsest molemal passis ametlikult Vennad Bolhsihhid.

Kas võtaks veel reisile kaasa? Keegi peab ju võistlused välja mõtlema, mille tulemuste jagamisel ikka ja jälle kismaks kisuks ning saavad kõik oma vulgaarset sõnavara üksteise peal praktiseerida… ning peale sea ühtse perena kuhugi kõrvalasuvasse kohvikusse kreemikooki sööma minna

Bratja

Ülo – viimasel ajal keskendunud peamiselt meediaväljaannetega seonduvale. Koik hoiavad hinge kinni, et Kruuda efekti ei tekiks. Viiesajased on endiselt Länku rehvide täiteks. Võidusoidu võitja tiitel uhkeks ei ole teinud. Väidetavalt on ka laulu sisse pandud.

Kas võtaks veel reisile kaasa? A kes muidu Sveni kantseldaks

Sven – Vähe nähtud, aga palju kuuldud. Nädal peale reisi, proovis oma jõududega Nõmme mändide all asuvat Sõõrikukohvikut üle võtta ja tahtis sinna mingit poleerimistöökoda teha. Täna vist on tingimisi katseaeg läbi.

Kas võtaks veel reisile kaasa? Indeed

Mina ise – praegu restaureerin 69. aastast pärit Jauza gaasipliiti, heegeldamise olen selgeks õppinud ja ootan AirBalticu sooduskaarti. Ja väljas käin ainult pimedas, sest kardan reisikaaslaste käest tuupi saada, nende kõikide päevavalgele toodud seikade eest. Ja trenni olen hakanud kovasti tegema.

Kas võetaks mind veel reisile kaasa???

Laupäev 17.09.2012 - Sissekanne 3: Järjekordne piknik

Kuna kasvav organism vajab teadupärast regulaarset toitmist, siis pidasime sellest reeglist kinni ka meie. Kui võimalused ja tingimused olid kasinad, siis sobis restolauaks sama hästi ka auto sile plekk. Hävitame kaasa võetud tagavarasid ja piiräärsest poest viimase raha eest ostetud kraami. Vahel võib ka 5 sendine lihapirakas nii hästi maitsta, et mine või viimase pärast kaklema.

Leidsin ühe foto veel (tõenäoliselt kuskil Valgevene poetaga tehtud), kus jälle olude poolt võimaldatud tingimustes peen söögikord käsil. Kolju ostis ka suure kilekotitäie kohalikke vinkusid, mis ühe prooviampsu järel jäid koos kotiga, poetaga olnud häärberi aeda kaunistama.

Laupäev 17.09.2011 - Sissekanne 2: Toksime seeni

Hülgame hommikuselt halli ja endiselt kuidagi jahedavõitu Minski. Linn on veel varajaselt vaikne. Leedu otsustasime sedapuhku üldse vahele jätta ja suunduda otseteed Lätti ehk praktiliselt juba koju. Ei olegi enam palju jäänud. Kõigest üks öö veel Riias vastu pidada ning siis saab sellele soodomale ja komorrale joone alla tõmmata. Kuskil pidi olema üks hea ja rahulik kolkapiiripunkt. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et see oli vist meie selle reisi aeganõudvamaid piiriületusi. Aga kõigest järjekorras.

Laupäevase päevaülesande elik võistluse organiseerimine oli jäänud ekipaaži nr1 õlgadele. Kes ei mäleta, siis sellised mehed.

Vahemärkus – vaesed hääletajad! Tapio oli vähemalt nii tark, et ei sättinud end edevalt pildile. Ja tark oli, sest täna ei saa teda nende võikuste eest enam kuidagi vahele võtta ja prokuratuuris sepitsetavat süüdistust, teflonmehele ilmselgelt enam külge ei poogi kuidagi. Aga see selleks… Kes iganes nende Opeli ära ostis, siis ilmselgelt selles kummitab.

Sõidame kõik ilusasti hanerivis. Nagu ikka, päevavõistluse korraldajad kõige ees. Äkitselt võttis esimene masin kiiresti teeäärde ja kogu kolonn peatus kuulekalt. Sõimasime! Tehniline rike? Ei saa olla, sest see ju hr Peamehaaniku auto. Saime kõik teada, et hakkame hoopis võidupeale seeni korjama. Võistlus - kes toob metsast 10 min jooksul välja kõige rohkem erinevaid seeni. Mis seal ikka. Võistlus on võistlus. Vaja teen joonejooksu, vaja hüppan kaugust ja kui vaja, siis korjan ka ajapeale seeni.

Start! Päris naljakas võis olla vaadata, kui 10 täisjõus ja rammusat meest, tihedasse võpsikusse okste raginal sukeldusid. Nagu raevus moslemid, kes paastuajal sealiha söönud suguvenda kivirahega nuhtlema lähevad. Teadke kõik, et minu mükoloogialased teadmised on praktiliselt nullilähedased. Tomil oli seeneleksikon kaasas. See oli siis võistluse tulemuste arvutamisel olulise tähtsusega teos. Igatahes! Meie Matsiga hakkasime kah tuustima. Ja minule, kui seenekaugele inimesele, oli täielik üllatus, et nii lühikese ajaga saab krt sadakolmkümmend sorti seeni, suhtkoht väikeselt maalapilt, kokku korjata. Puuseenega oli kõige suurem jama. Või õigemini selle kättesaamaisega. Oli teine suur nagu sääreväristaja sadul ja ei tahtnud kuidagi tüve küljest irduda. Lõpuks pidi ta ikkagi Matsi toorele joule alla vanduma. Või võtsime koos puuga?

Punkt 10 minutit alates stardist olime kõike metsast väljas ja laotasime oma saagi enda autode kapottide peale laiali. Kes võitis – krt mina ei mäleta. Igaljuhul oli meie nullkaheksa kapott veel jupp aega sellest seeneplögast ligane. Ma ei ole kindel, kas me peale võistlust need sealt maha pühkisime või jätsime selle töö sõiduajal vastupuhuva tuule hooleks, kes tunnikiiruse kasvades selle tööga ideaalselt hakkama sai. Veel meenub, et Vend2 oli metsast ka mingi krdi peotäie kulu kaasa haaranud, mida kattis kerge hallituse kirme. Kuskil koolitunnist olla meenunud, et ka hallitus on seen. Jeah, äkki tõesti. Igaljuhul punkti väärt. Tubli!

Ja nagu ikka … kui puntkide lugemiseks läks, siis oli tüli kerge tõusma. “Ah minge te ka kõik pe”#sse. Kui see ei ole siin praegu söögiseen, siis ma olen bla bla bla” Keegi oli õnnelik, keegi oli kurb … nagu ikka. Ah, sõidame nüüd edasi.

Enne piiripunkti tahtsime osta paagid odavat Valgevene kütust täis ja kohalikku raha (loe: paberit) oli üle, siis oleks tahtnud selle hea meelega ka sinna riiki maha jätta. Kuid selgus, et Batja isiklikul käsul on antud välja mingi ukaas, mille alusel tankla ei ole meile seda kohaliku raha eest kohustatud müüma. Ostsin vihaga bensukast paki Priima suitsu. See veel tänagi sahtlis – soovib keegi raske raha eest pakikese nostalgia omastada?

Piirile!

Laupäeva 17.09.2011 varahommik - Sissekanne 1: olen alatu

Natukene reisikaaslastest. Tegelikult ei ole halvad inimesed. Peavad puhtusest ja hügieenist lugu, heast söögist, oskavad hinnata kosutava une vajalikkust ja ilutprotseduuride.

Valdis peab hügieenist lugu ja magamaminek ei tule enne kõne allagi, kui hambad on pestud ja ihu kasitud ...

Nagu rääkisin, siis Mats ostis omale enne pittu minekut uue mantli. Tagantjärgi panin pildi kokku, milleks seda tegelikult vaja oli. Hotellituppa naasis ta igaljuhul sellisena

Tom nõudis kindlasti, et enne kojuminekut tuleb mäktoonaltsist läbi käia...

Kolju kaotas hotellitoa võtme ära ja otsustas värskendava uinaku teha hotelliesisel äärekivil. PS - see ei ole tätoveering, see on love. Maksaga vist miskit lahti.

Tapio väitel, pidavat üks korralik kooriv mask enne magamaminekut aitama hommikul värske ja reibas välja näha. Mis seal ikka, tegime siis maski.

Ülo, kas roomasid pea ees voodist välja või siis jalad ees voodisse?

Et, siis sellised mehed!

Reede 16.09.2011 - Sissekanne 4: Linnapeale patrullima

Kuna Mats otsustas enne patrulli minekut, oma üle ääre ajama hakkavat mojo’t taltsutada hotelli kõrval asuva kaubamaja (sealt, kus tema uus ja uhke mantel soodsalt soetatud sai) majatarvete osakonna müüjatega kolmemõõtmeliselt flirtides, siis igavusest ja üksindustundest tingituna loivasin bokserite väel üle koridori Valdise ja Kolju koopasse. Hirmus ja vastumeelne see minek oli, kuid seltskonda oli vaja. Ja kuuldavasti (loe: oli selgelt kuulda) olevat ka Andrei oma õlledega, seal kenasti koha sisse võtnud. Ei olnud teab mis raske nende tuba leida, kuna selle uks oli Valgevene kombekohaselt pärani. Valdis oli end teki sisse kerra keeranud ja sonis midagi läbi sügava une. Mees oli väsinud. Või oli see siiski osa strateegiast? Kui ma õigesti mäletan, siis Andrei andis Koljule elutarkust teemal, miks valgevene pekki ega muud toidukraami ei maksa üle piiri smuugeldada. Vahelevõtmise korral ei pidavat ka kummikinda “läbivaatusest” pääsu olema. Kahju, et Valdis magas ning ka Tom ei olnud kuulderaadiuses. Neile oleks see teema kindlasti huvi pakkunud J Mazõr mehed, mazõr! Peace!

Varsti olid elukunstnikud hotelli lobbys jälle üksmeeles koos ja valmis vastu võtma käesoleva reisi, peaaegu, et eelviimast banketti. Jäänud ju veel vaid hommeöine Riia ning siis oleme kõik kodus tagasi ja oleme jälle head ja toredad ja puhanud ja klantsid ja asjalikud. Paitame koera, niidame muru, tonksame naise auto rehvi jalaga ja ütleme “kallis, järgmine hooaeg paneme uued alla”, kääksutame aiaväravat ja kirume arendajat, kes ilmselgelt hingede pealt on kah kokku hoidnud jne jne. Tegelikult ei saa väita, et selle järgi juba omamoodi ei igatseks. Ok aitab, muutume muidu nukraks.

Ühesõnaga – hakkame külma viina jooma ja menüüst tellima sööke, mida ei ole (kommentaar: Nüüd mõtlete, et miks see eraldi äramärkimist väärib, sest ikka võib ju menüüst aegajalt mõni populaarne söök otsa lõppeda. Meil reeglina antakse sellest küllalt kiiresti märku. Seda kas siis juba koheselt tellimuse vastuvõtmisel või peale kokalt eitava vastuse saamist)

Andreile oli Ekipaaž nr2 delegeerinud programmijuhtimise. Resto pidavat olema viimase peal, st viiesoti (eeku ümberarvutatuna) eest saad süüa, lüüa, juua, entertainementi ja mida kõike veel. Paik oli arvestatavalt suur. Kullaimitatsiooni, karda ning kõik muud tuled ja viled. Ühesõnaga - iga interjööri element oli valitud "rõhutatud tagasihoidlikkuse" aspekti silmas pidades. Allkorrusel oli kasiino. Sissepääsuks tuli ka pilet lunastada.

Kohe algatuseks, vastavalt etiketile - külm viun lauda! Ekipaaži nr5 liige Sven seisis hea selle eest, et pitsipõhjad liigselt laupinda ei killustaks. Seejärel söögipoolist tellima. Söök oli ausalt öeldes nagu alla keskmise. Kelnerid olid vist mingid teeninduskooli kursandid, kes parajasti oma praktikahinnet välja teenimas. Püüdlikkus oli igaljuhul eeskujulik ja sellega võis igati rahule jääda. Oldi isegi nii püüdlikud, et võeti vastu tellimusi, mida menüü paraku ei võimaldanud. Ekipaaži nr5 liige Ülole ei julgetud mingil põhjusel öelda, et seda suppi, mida ta menüüst parasjagu niiväga himustas, ei olegi tegelikult saadaval. Sama vist juhtus ka tema valitud pearoaga. Lihtsalt võeti tellimus vastu ja hiljem seda ei täidetud. Ehk loodeti, et unustab ära. Samas, Jaanisoo … ega väike dieet paha ei teinud, või mis? J Minu tandoori kana, nägi suurel taldrikul välja nagu Roswelli juhtum... plärtsti! Aga ei vingu, kogemus täitis oma eesmärgi.

Gurmee taustaks käis kõva showprogramm – estraadi, mustkunsti, litreid ja pärleid. Mingi hetk oli suur ümmargune püüne kõiksugustest taidlejatest vaba ja mängis lihtsalt muusika. Järsku kargasid kõrvallauas istuvad kaks vaala püsti ja sööstsid tantsuplatsile. Nad ei olnud otseselt minu nägemisulatuses, kuid sain sellest aru, kuna viin loksus minu pitsist selle äkksööstu tulemusena lauale. No nüüd läheb käest ära! Me ei tea, mitu pitsi Andrei oli juba selleks hetkeks suutnud omale lipsutaha komandeerida, igaljuhul otsustas ta kõhklematult selle erootilise vaatemänguga luba küsimata ühineda. Oh neid poognaid ja võrgutavaid ringmänge, mis selle kolme minuti jooksul tantsuplatsil aset leidsid. Ma ei tea, miks kerkis mulle slime ette pilt vägevast härjavõitlusest – oli graatsiat, salapära, õige ründehetke tabamise ootusärevust. 

Natuke kartsin ka Andrei pärast, et mis siis saab, kui vaal(ad) sööda alla neelab. Või õigemini ... mis saab siis, kui Andrei saab alla neelatud. Aga, et anda tõetruud pilti toimunust ja seda tingimustes, kus mitte keegi ei usaldanud oma kallist fotopüssi linnaringile kaasa võtta, siis palusin ühel toredal ja kindla käega talendil (tänud H.P) oma kirjelduse ka pilti talletada. Andrei tantsuplatsil:

REKLAAM: Selle ülaltoodud taiese eest lubasin ka tasuta reklaami teha. Ühesõnaga -kellel on mõnel üritusel fotoka aku liig ootamatult tühjaks saanud või on kindel käsi järjekordselt alt vedanud või ei ole üldse fotografeerimise võimalust, siis H.P suudab ükskõik kui segase kirjelduse peale need meeldejäävad situatsioonid paari pliiatsitõmbega 96,8% ehedusega visualiseerida. Joonistab üles pulmasid, katsikuid, poismeeste pidusid, skaudilaagri grupifotosid, keskkooli klassipilte, varastatud jalgrattaid, kadunud sõrmikuid ja salle, müügis olevat suvilat või autot jne jne. Ja seda kõike puhtalt kõigest kirjelduse alusel. Kontaktid saab minu käest : )

Aga mis seal ikka, looga edasi. Tantsunumbri ajal istusime meie ülejäänud kõik nagu tropid. pika lauataga ja kihistasime naerda. Kui ma ei eksi, siis üle ühe loo see romanss ei kestnud. Ei, aitab! Tuleb diskole minna. Väsimus küll tapab, kuid töö on töö. Dosvidania!

Reede 16.09.2011 - Sissekanne 3: tervetulo v Minsk

Mõnus on jälle tiksuda oma nullkaheksa kõrvalistmel ja lasta peenikest vilet. Tundub, et ka kurikuulus raadio on lõpuks aru saanud, milleks ta reisile kaasa sai võetud ja mängis meile lugu, mis tänaseni minu isiklikus playlistis konstantselt esikolmes figureerib. Laulgem kaasa:

Kilomeetrid, postid, põllud, laaned ja vallatud ning vähem vallatud kurvid. Eesmärk oli meil ambitsioonikas - sättida end õhtuks Minskisse paika. Meelelahutusprogrammi eest vastutab täies koosseisus ekipaaž nr3 a.k.a. Valdis und Kolju. Ees on neid / meid seal ootamas ka agent Andrei… väidetavalt ööelu ja kuramaažitehnikate vaieldamatu Chuck Norris! Ostsin kioskist väikese taskumärkmiku, et meistrilt praktika käigus õpitut üles täheldada!

Minsk. Linna sisse juhatab meid igavene lai prospekt … nii umbes 5 sõidurida ühes ja vähemalt sama palju teises suunas. Ilm on võrreldes Ukraina leitsakuga kuidagi kordades jahenenud. Võiks isegi öelda, et suisa külm. Uriinipeatuse ajaks tuli kapuuts silmini pähe tõmmata. Ei, mitte külmast tingitult ... lihtsalt, et ei pritsiks J Teeme enne linna sisenemist väikese pausi.

Kohal! Autod kenasti hotelliette rivvi. Hotelliks sattus siis sedakorda “Turist”. Vägev!

Hakkan end juba kindlasti kordama, kuid paberiöö jäi minupoolt jälle sujuvalt Matsi kanda. Hotellituppa jõudes oli kellegi toas telefon suhtkoht koheselt helisema hakanud ja küsitud asjalikult ja ametlikult, et kas ka vähe entertainementi oleks tuppa vaja ... mõne näitsiku näol. Ei jõudnudki äsja sülle kukkunud õnne eufoorias küsida, et kas entertainement on juba makstud toa hinna sees või mitte. Võtsime igaüks vähemalt kaks eksemplari : ) Ikka hea, kui on toas ootamas keegi, kes sõimab, kui ööklubi väsitavalt patrullilt naasnuna, üle hotellitoa ukse näoli tuppa kukud… Vähe kodusem tunne kudiagi J Aitab! Jällegi hoolitseme isikliku hügieeni eest, paar karastavad jooki ja siis õhtuse programmi kallale. Väsimus on sees, kuid õnneks liigume juba sihikindlalt oma kodude poole. Per Aspera ad Estonia!

Ahjaa ... keda huvitab, siis Mats sai hotelli kõrval asuvast kaubamajast omale uue mantli. Loodame teda sellega homme roolitaga näha!

Jälle trehvas väike paus sisse

Teotahtleiste masside käes on jõud, kallis rahvas! Nendele võivad alluda riigikorrad, kinnisvaraturg, mageveekogude floora ja fauna ning soodsate tingimuste korral ka ehk muud loodusseadused. Kuid teinekord võib olla ka ühel üksikul kõrbes hüüdja häälel selline mõtlemapanev jõud, mille vastu kohe kuidagi ei saa. Millest ma räägin? Kohe saate teada. Toon muutmata kujul välja ühe värske fänni pahameele (mis hiljem osutus minu hinnangul siiski palveks) teemal, et miks meie reisiblogi nii häbiväärselt on poolikuks jäänud. Ja mis mul enda kaitseks öelda oli … mitte kottigi. Olgu siin siis alljärgnevalt see kiri (loe: palve) ka teieni toodud:

“Aga otsi siis endale muusa. Ma olen kuulnud, et neid vedeleb igal pool, pead lihtsalt avatud meelega ringi käima. Vaata trollipeatustesse, taaraautomaatidesse, loomaaeda, kohvikutesse, salongidesse jne. Ühesõnaga muusadest ei tohiks küll puudust tulla, vali lihtsalt sobilik välja ja hakka edasi kirjutama. Muidu toimub ju ahelreaktsioon, sest mul ei ole enam midagi lugeda, mis tähendab, et ma ei saa ennast motiveerida ka asjalikke asju lugema, mis tähendab, et ma ei saa oma tööd valmis, mis tähendab, et ma ei lõpetagi seda kooli! Nii et palun, kirjuta siis edasi”

Kas saaksin enda südametunnistusele võtta taaka, et minu laiskuse pärast jääb Eesti riigil üks järjekordne oma ala tippspetsialiste diplomeerimata? Hea inimene istub oma 40W hägusest hõõglambist valgustatud kirjutuslaua taga ja närib pastakat ning otsib inspiratsiooni. Btw kulla kirjasõber – mis alal üldse tegev oled ja mis kraadi taotled? Kui tavaline komm-noor, siis ma ei viitskiks väga pingutama hakata.

Tegelikult olen saanud veel lademetes läkitusi / kirju, kuid ei ole võtnud vaevaks neile reageerida. Näiteks selline

“Tere va AO. Oleme kogu oma tööka kollektiiviga teie blogi väga suured austajad. Ei alga ühtegi hommikut meie kontori kohvinurgas, kus me ei vaidleks, kes täna meie seast vahvast reisiseltskonnast, keda etendada saab. Eriti populaarsed on Ekipaažide nr2 ja nr4 liikmed. Keegi ei taha ainult Valtsi ja Kolju tiitlit kanda. Kahtlased tegelased noh. Nende tiitlit võivad kanda vaid persoonid, kes mingi käkiga on eelmisel tööpäeval hakkama saanud. Jätnud mingi pakkumise tegemata, unustanud kauba maha, maganud sisse, sekretäri ahistanud jne jne. Meie ettevõte tegeleb nimelt reiside korraldamisega. Lennutame inimesi Taisse ja Bangokki ja Kuaala Lumpurisse ja Tamperesse jne. Käesoleval hooajal plaaniksime oma reisivalikutesse lisada ka automatkad endistesse sovjeet uniooni avarustesse. Siinkohal olekski teile väike küsimus – kas olete kindlad, et kuus päeva kõva keevitamist ja sadu kilomeetreid mõjuvad enamusele hästi? Millele tasub erilist tähelepanu pöörata?”

No mida sa oskad öelda! Jälle tuleb vist kriitiliselt peeglisse vaadata. Kuid, kui juba südame puistamiseks läks, siis olgu veel ühe fänni teadaanne teie kõigini toodud. Leiti see "postitus" Annimatsi kämpingu puidust seinalt (vist noaga sinna kraveeirtud) …

“Lugesin blogi www.rahvastesoprus2011.blogspot.com. Kurb, aga samas ka õpetlik lugu. Öösel tegime lõket ja puresid sääsed. Ajasin kogemata 8 longero purki korraga ümber. XXX (nimi muudetud) on ikka täiega L%#S!”

Tuleb vist jälle sulg kätte võtta (loe: järjekordne üritus). Meest sõnast härga sarvest või nagu ütleb mingi udmurdikeelne vanasõna “seem banna anõs, seem natõv anõs … seem beet aganõs, sim bahat … seem no anõs seemerep”