Friday 15 June 2012

Laupäev 17.09.2011 - Sissekanne 2: Toksime seeni

Hülgame hommikuselt halli ja endiselt kuidagi jahedavõitu Minski. Linn on veel varajaselt vaikne. Leedu otsustasime sedapuhku üldse vahele jätta ja suunduda otseteed Lätti ehk praktiliselt juba koju. Ei olegi enam palju jäänud. Kõigest üks öö veel Riias vastu pidada ning siis saab sellele soodomale ja komorrale joone alla tõmmata. Kuskil pidi olema üks hea ja rahulik kolkapiiripunkt. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et see oli vist meie selle reisi aeganõudvamaid piiriületusi. Aga kõigest järjekorras.

Laupäevase päevaülesande elik võistluse organiseerimine oli jäänud ekipaaži nr1 õlgadele. Kes ei mäleta, siis sellised mehed.


Vahemärkus – vaesed hääletajad! Tapio oli vähemalt nii tark, et ei sättinud end edevalt pildile. Ja tark oli, sest täna ei saa teda nende võikuste eest enam kuidagi vahele võtta ja prokuratuuris sepitsetavat süüdistust, teflonmehele ilmselgelt enam külge ei poogi kuidagi. Aga see selleks… Kes iganes nende Opeli ära ostis, siis ilmselgelt selles kummitab.

Sõidame kõik ilusasti hanerivis. Nagu ikka, päevavõistluse korraldajad kõige ees. Äkitselt võttis esimene masin kiiresti teeäärde ja kogu kolonn peatus kuulekalt. Sõimasime! Tehniline rike? Ei saa olla, sest see ju hr Peamehaaniku auto. Saime kõik teada, et hakkame hoopis võidupeale seeni korjama. Võistlus - kes toob metsast 10 min jooksul välja kõige rohkem erinevaid seeni. Mis seal ikka. Võistlus on võistlus. Vaja teen joonejooksu, vaja hüppan kaugust ja kui vaja, siis korjan ka ajapeale seeni.

Start! Päris naljakas võis olla vaadata, kui 10 täisjõus ja rammusat meest, tihedasse võpsikusse okste raginal sukeldusid. Nagu raevus moslemid, kes paastuajal sealiha söönud suguvenda kivirahega nuhtlema lähevad. Teadke kõik, et minu mükoloogialased teadmised on praktiliselt nullilähedased. Tomil oli seeneleksikon kaasas. See oli siis võistluse tulemuste arvutamisel olulise tähtsusega teos. Igatahes! Meie Matsiga hakkasime kah tuustima. Ja minule, kui seenekaugele inimesele, oli täielik üllatus, et nii lühikese ajaga saab krt sadakolmkümmend sorti seeni, suhtkoht väikeselt maalapilt, kokku korjata. Puuseenega oli kõige suurem jama. Või õigemini selle kättesaamaisega. Oli teine suur nagu sääreväristaja sadul ja ei tahtnud kuidagi tüve küljest irduda. Lõpuks pidi ta ikkagi Matsi toorele joule alla vanduma. Või võtsime koos puuga?

Punkt 10 minutit alates stardist olime kõike metsast väljas ja laotasime oma saagi enda autode kapottide peale laiali. Kes võitis – krt mina ei mäleta. Igaljuhul oli meie nullkaheksa kapott veel jupp aega sellest seeneplögast ligane. Ma ei ole kindel, kas me peale võistlust need sealt maha pühkisime või jätsime selle töö sõiduajal vastupuhuva tuule hooleks, kes tunnikiiruse kasvades selle tööga ideaalselt hakkama sai. Veel meenub, et Vend2 oli metsast ka mingi krdi peotäie kulu kaasa haaranud, mida kattis kerge hallituse kirme. Kuskil koolitunnist olla meenunud, et ka hallitus on seen. Jeah, äkki tõesti. Igaljuhul punkti väärt. Tubli!

Ja nagu ikka … kui puntkide lugemiseks läks, siis oli tüli kerge tõusma. “Ah minge te ka kõik pe”#sse. Kui see ei ole siin praegu söögiseen, siis ma olen bla bla bla” Keegi oli õnnelik, keegi oli kurb … nagu ikka. Ah, sõidame nüüd edasi.

Enne piiripunkti tahtsime osta paagid odavat Valgevene kütust täis ja kohalikku raha (loe: paberit) oli üle, siis oleks tahtnud selle hea meelega ka sinna riiki maha jätta. Kuid selgus, et Batja isiklikul käsul on antud välja mingi ukaas, mille alusel tankla ei ole meile seda kohaliku raha eest kohustatud müüma. Ostsin vihaga bensukast paki Priima suitsu. See veel tänagi sahtlis – soovib keegi raske raha eest pakikese nostalgia omastada?


Piirile!

No comments:

Post a Comment