Teotahtleiste masside käes on jõud, kallis rahvas! Nendele võivad alluda riigikorrad, kinnisvaraturg, mageveekogude floora ja fauna ning soodsate tingimuste korral ka ehk muud loodusseadused. Kuid teinekord võib olla ka ühel üksikul kõrbes hüüdja häälel selline mõtlemapanev jõud, mille vastu kohe kuidagi ei saa. Millest ma räägin? Kohe saate teada. Toon muutmata kujul välja ühe värske fänni pahameele (mis hiljem osutus minu hinnangul siiski palveks) teemal, et miks meie reisiblogi nii häbiväärselt on poolikuks jäänud. Ja mis mul enda kaitseks öelda oli … mitte kottigi. Olgu siin siis alljärgnevalt see kiri (loe: palve) ka teieni toodud:
“Aga otsi siis endale muusa. Ma olen kuulnud, et neid vedeleb igal pool, pead lihtsalt avatud meelega ringi käima. Vaata trollipeatustesse, taaraautomaatidesse, loomaaeda, kohvikutesse, salongidesse jne. Ühesõnaga muusadest ei tohiks küll puudust tulla, vali lihtsalt sobilik välja ja hakka edasi kirjutama. Muidu toimub ju ahelreaktsioon, sest mul ei ole enam midagi lugeda, mis tähendab, et ma ei saa ennast motiveerida ka asjalikke asju lugema, mis tähendab, et ma ei saa oma tööd valmis, mis tähendab, et ma ei lõpetagi seda kooli! Nii et palun, kirjuta siis edasi”
Kas saaksin enda südametunnistusele võtta taaka, et minu laiskuse pärast jääb Eesti riigil üks järjekordne oma ala tippspetsialiste diplomeerimata? Hea inimene istub oma 40W hägusest hõõglambist valgustatud kirjutuslaua taga ja närib pastakat ning otsib inspiratsiooni. Btw kulla kirjasõber – mis alal üldse tegev oled ja mis kraadi taotled? Kui tavaline komm-noor, siis ma ei viitskiks väga pingutama hakata.
Tegelikult olen saanud veel lademetes läkitusi / kirju, kuid ei ole võtnud vaevaks neile reageerida. Näiteks selline
“Tere va AO. Oleme kogu oma tööka kollektiiviga teie blogi väga suured austajad. Ei alga ühtegi hommikut meie kontori kohvinurgas, kus me ei vaidleks, kes täna meie seast vahvast reisiseltskonnast, keda etendada saab. Eriti populaarsed on Ekipaažide nr2 ja nr4 liikmed. Keegi ei taha ainult Valtsi ja Kolju tiitlit kanda. Kahtlased tegelased noh. Nende tiitlit võivad kanda vaid persoonid, kes mingi käkiga on eelmisel tööpäeval hakkama saanud. Jätnud mingi pakkumise tegemata, unustanud kauba maha, maganud sisse, sekretäri ahistanud jne jne. Meie ettevõte tegeleb nimelt reiside korraldamisega. Lennutame inimesi Taisse ja Bangokki ja Kuaala Lumpurisse ja Tamperesse jne. Käesoleval hooajal plaaniksime oma reisivalikutesse lisada ka automatkad endistesse sovjeet uniooni avarustesse. Siinkohal olekski teile väike küsimus – kas olete kindlad, et kuus päeva kõva keevitamist ja sadu kilomeetreid mõjuvad enamusele hästi? Millele tasub erilist tähelepanu pöörata?”
No mida sa oskad öelda! Jälle tuleb vist kriitiliselt peeglisse vaadata. Kuid, kui juba südame puistamiseks läks, siis olgu veel ühe fänni teadaanne teie kõigini toodud. Leiti see "postitus" Annimatsi kämpingu puidust seinalt (vist noaga sinna kraveeirtud) …
“Lugesin blogi www.rahvastesoprus2011.blogspot.com. Kurb, aga samas ka õpetlik lugu. Öösel tegime lõket ja puresid sääsed. Ajasin kogemata 8 longero purki korraga ümber. XXX (nimi muudetud) on ikka täiega L%#S!”
Tuleb vist jälle sulg kätte võtta (loe: järjekordne üritus). Meest sõnast härga sarvest või nagu ütleb mingi udmurdikeelne vanasõna “seem banna anõs, seem natõv anõs … seem beet aganõs, sim bahat … seem no anõs seemerep”
No comments:
Post a Comment